tekstivabrik

Mees kratsis oma pead. Kaks sõrme olid külg külje kõrval ning urgitsesid juuste vahel, et leida üles nagu mingit lülitit. Maa läheduses tossu seest oli näha karglemas trobikond opossumeid. Kruttinud oma sõrmed endale pähe, imbus mees uttu; lülitanud sisse täiesti lambist võetud pirni, sirutus tossu seest välja käsi ja haaras pudeli järele. Pudeli suust ronisid välja kolmkümmend seitse väikest mehikest, kelle peades kõigil krudisesid kokku seitsekümmend neli tillukest sõrmekest ja kõigi käes oli väike pudel, mille suust pistis üks mees pea ning ütles koos kõikide teistega nagu ühest suust: "joo mind!". Aga opossumeid see ei kõigutanud, tossu sees karglesid nad enne ning tossu sees karglevad nad ka edaspidi!

Üks eluaeg on üks sajand, üks aasta, ühe sekundi murdosa ja kõikide tundide ainsus. Igapäevased teed rulluvad lõpmatusse, ükski toiming ei lõpe päriselt ära, vormub hetkest hetkesse, jääb kestma, lainetama. Vaata maailma, mis on tekkinud hetkesse vajumisest. Kuidas ta väljendab enda olemust, süvenedes ikka ja veel sügavamale, just nagu täiendades pidevalt oma meistriteost, mis kunagi ei valmis ei saa. Ei saa kunagi valmis - loksub lakkamatult läbi aja ikka keerulisemateks eksistentsi lahendusteks.