Suurte raamatute müüride vahel
Närvisüsteemide kosmilises niidistikus
Ümiseva lõpmatuse haigutavas sügavikus
Peidetud avarus ja loojuv täht

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Juhtum Karlovas

Nägin hiljaaegu üht kummalist vaatepilti. Jalutas mees Eha tänaval, käed mingi teadmata teema ajel emotsionaalselt žestikuleerimas, kui järsku - mehe pea lõhkes, pläraki, tükid kõnniteel ja maja seinal, libisedes ainiti maa poole. Kuskilt ilmus koguni üks vöödiline kass kes nurrudes sündmuspaika ja selles peituvaid varasid inspekteerima asus. Minule oli aga asi paugupealt selge - nii juhtub inimesega, kes tõttab suure ärevuse saatel sihtpunkti, mis alatasa oma asupaika muudab. Nii juhtub kellegagi, kes vaatab ennast pidevalt kõrvalt ning tõdeb aina kasvava veendumusega, et ta on hulluks minemas. Ta taipab ka asjaolu, et märgates oma käitumise kontrollimatut olemust, tema ärevus kasvab. Jalutades põhimõtteliselt ringiratast ümber kvartali, mõeldes üha kasvava pingutusega, kuidas pääseda sellest nõiaringist, kuidas jõuda lõpuks kuhugi pärale, võitleb ta samaaegselt laastava saamatustundega; jõuetuse, lootusetuse, masendusega. "Miks ma olen nii saamatu, nii jõuetu, lootusetu ja m
Lisateave

Tesserakt; sest nimetus ei ole nimetus

Taamalt tõuseb tesserakt, mille olemus on kujutlusvõime piiridest väljaspool asuv, mistõttu on üüratult raske seda näha, veel vähem tunnistada. Ta algab sõnast, mis virvendab oma tundmatu kolmemõõtmelise kirjapildi ning mägikeha vahel, mille fjordides rändab hõõgvel vasikas, ilma jalgadeta lendvasikas, kelle sarveköndid lahendavad mõistatusi, mida pakuvad punasest järveveest kerkivad aurukujud, samas kui mägi on ühtlasi peale sõna veel ka valem, mille lahendus moondub pidevalt nagu ürgmateeria omnigeneetiline virrvarr. Uksed avanevad ümberringi puhtalt vilksamisi tesserakti nägemisest, ent seejärel sulguvad koheselt, jättes järele üksnes palaviku, mille unenägudes kummitavad lüngad, mida ei täida ükski kujutluspilt. Palaviku jätkudes avastatakse endis idanev kahtlus ja idanev veendumus, aga jääb selgusetuks, kahtlus mille osas; veendumus millesse? Üks aina lammutab, teine aina ehitab, aga jällegi: mida? Käte vahel valmivad veidrad uued moodustised - nood saadetakse ilma peale laiali.
Lisateave