tekstivabrik

Tere! Taaskord olen ma siin, et ilmutada sulle oma järgmine mõttemull. See, kas mul ka midagi kindlat öelda on, selgub järgnevate ridadega. Sina saad olla tunnistaja. Kuna mul millegi targemaga alustada ei ole, siis ütlen lihtsalt, et ma naudin kirjutamist. Mulle meeldib vormida lauseid, mulle meeldib joonistada sõnadega pilte ja kutsuda esile ning võluda välja elavaid tundeid. Mulle meeldib istuda siin ja rääkida, luua olematuid paiku ning panna neid elama. Ma olen siin ka selleks, et vaadata iseendasse. Ma tegelikult kunagi ei tea, millest mu kirjutis tuleb ja millesse ta suundub. Minagi olen siin tunnistaja. Ma tean ainult, et mul tarvitseb lihtsalt olla veidi kannatlik ning püsida natuke aega siin -- kirjutamise ja iseenda juures -- ning minu vaimusilmas hakkab tasapisi tekkima selgus, udu hajub ning selle tagant ilmub pilt, mida süvenenult vaadates jõuab minuni aina süvenev aimdus, et see kujutab mind. Seal on too kunagi mõistatuslikuna tundunud mina geniaalselt kokku pandu...

Tumedas äikesepilves lasub lunastus. Sealt tuleb torm, mis puhastab sinu umbrohuaiast kõik rämpsu, mida sa oled endale kalliks pidanud. Jälgi hoolega, kuidas ta kõik su ideaalid rentslisse uhub ning mõista, et nendest ei saa tõepoolest kunagi midagi väärtuslikumat, kui kõik too tänavasaast, mis nendega koos unustusse ujub. Äikesetorm teeb su vabaks! Ava oma silmad ja vaata enda ümber -- see ongi maailm. Saa endaga tuttavaks! Teooriad ja ideaalid kahaneksid hämmeldusest olematusse, kui nad olemas oleksid ja midagi nii vägevat kunagi näeksid. Kuid neid ei ole olemas ja seega ei ole neil kuhugi haihtuda.