tekstivabrik

Olen putukas-mutukas, tulnud olen mullast, kui ambitsiooniks mul saada oli inimeseks. Nüüd ma trükin sõnu, panen ritta mõtteid-memuaare-heietusi, et austada oma minevikku ning tuletada meelde, kes ma tegelikult olen. Ma tekkisin ammu, ennegi veel, kui mind putukaks-mutukaks võis nimetada, tekkisin koos mürinaga, mille saatel ürg-vanaema vokk veel sõnatuid mütoloogiaid ketras. Miljonkond aastat hiljem kümblesin mudas, et tungida välja mingi rohelise olemusena, väljendades esimest tunnet, mida ma tänaseni mäletan - vibratsioon, mis pole mind siiani veel jätnud. Tunnen ta ära osades puudes, osades rohulibledes, osades mesilastes ja ka osades inimestes. See ei ole kõikjalolev vibratsioon, kuid need võnked on tuntavad miilide tagant ning panevad mind alati hämmastuma, kuidas mu olemus võib pahatihti olla sarnasem mõnele puule, kui mõnele inimesele. Tõmbudes instinktiivselt nende võngete allikate poole, olen leidnud puid, kive, sisalikke, merihobusid, vetikaid, lumekristalle, aga ka inimesi

Lõuna-Hiina mägedes kasvavad teepuud, millest mõned on vanemad kui tuhat aastat. Nende juured on sirutunud sügavale maa sisse, mineraalide maailma, et süüa aastate tõde ning kasvada sellega ühes. Ühe sellise puu lehtedest jõudis ühe lahke farmeri ning paari õnneliku otsuse abil sinu tassi mingi pruunjas vedelik, mida sa õndsas teadmatuses instinktiivse aupaklikkusega vaikselt kunagi jõid. Istusid maas, vaatasid tassi, ja mõõtsid hoolikalt oma sõõme. Koos teega neelasid sa endasse ka midagi tabamatut, mis vargsi sinu sisse elama jäi; see võis olla mälestus, tuhat aastat vana, mille lisandumist oma mällu sa ei taibanud kunagi tähelegi panna. Ent nüüd sa seisad kusagil pubi ees, tõmbad oma sigaretti ning vestled oma sõpradega, kui ühtäkki sulle meenub. Võib-olla on koguni hea, et sul on jalad. Kui sa näed kedagi kaunist, saad sa tema juurde minna. Ja pole ka viga midagi selles, et oskad kõneleda, kuigi vaikimine kõnetab tihtipeale enamgi veel. Sa seisad jalgadega maa peal, kuid ühtlasi