tekstivabrik

Argine suvepäev. Su nina alt lendab mööda mingi kirevamat sorti liblikas. Suve hais torkab sulle korduvalt ninna, paneb sind ahhetama. Ja laiskus, oo laiskus, miks on ta nii järjepidevalt roimarlik sinu mõttetegevuse suhtes?! Istunud juba mitmendat nädalat oma suve-uberikus, oled sa kõigel lasknud metsistuda, kaasa arvatud oma meelel ja kehal. Kõik on rohtu kasvanud, üle sinu pea, üle sinu mõistuse. Su toas on ellu ärganud asju, mis tavaliste inimeste jaoks peaksid elutud olema. Ning olgugi et mu hüüatus sinu elamise nägemisel tuleb suuresti õudustundest, leian ma selles ka midagi vastupandamatut ja maagilist. Mul on meeletu rõõm sind näha. Pärast esimest tundi sinu seltskonnas viibimist muutun ma harjumatult leplikuks sinu suve-elustikuga. Laskun rõõmsalt ülestunnistusse ning ütlen, et ma ei tea millest ma räägin, ma ei tea, mille üle ma imestan. Olen linnalaps ju sisuliselt. Võib-olla ma lihtsalt üritan end ette valmistada järgnevaks nädalaks, mille olen eraldanud sulle ja su juma

Olen putukas-mutukas, tulnud olen mullast, kui ambitsiooniks mul saada oli inimeseks. Nüüd ma trükin sõnu, panen ritta mõtteid-memuaare-heietusi, et austada oma minevikku ning tuletada meelde, kes ma tegelikult olen. Ma tekkisin ammu, ennegi veel, kui mind putukaks-mutukaks võis nimetada, tekkisin koos mürinaga, mille saatel ürg-vanaema vokk veel sõnatuid mütoloogiaid ketras. Miljonkond aastat hiljem kümblesin mudas, et tungida välja mingi rohelise olemusena, väljendades esimest tunnet, mida ma tänaseni mäletan - vibratsioon, mis pole mind siiani veel jätnud. Tunnen ta ära osades puudes, osades rohulibledes, osades mesilastes ja ka osades inimestes. See ei ole kõikjalolev vibratsioon, kuid need võnked on tuntavad miilide tagant ning panevad mind alati hämmastuma, kuidas mu olemus võib pahatihti olla sarnasem mõnele puule, kui mõnele inimesele. Tõmbudes instinktiivselt nende võngete allikate poole, olen leidnud puid, kive, sisalikke, merihobusid, vetikaid, lumekristalle, aga ka inimesi

Lõuna-Hiina mägedes kasvavad teepuud, millest mõned on vanemad kui tuhat aastat. Nende juured on sirutunud sügavale maa sisse, mineraalide maailma, et süüa aastate tõde ning kasvada sellega ühes. Ühe sellise puu lehtedest jõudis ühe lahke farmeri ning paari õnneliku otsuse abil sinu tassi mingi pruunjas vedelik, mida sa õndsas teadmatuses instinktiivse aupaklikkusega vaikselt kunagi jõid. Istusid maas, vaatasid tassi, ja mõõtsid hoolikalt oma sõõme. Koos teega neelasid sa endasse ka midagi tabamatut, mis vargsi sinu sisse elama jäi; see võis olla mälestus, tuhat aastat vana, mille lisandumist oma mällu sa ei taibanud kunagi tähelegi panna. Ent nüüd sa seisad kusagil pubi ees, tõmbad oma sigaretti ning vestled oma sõpradega, kui ühtäkki sulle meenub. Võib-olla on koguni hea, et sul on jalad. Kui sa näed kedagi kaunist, saad sa tema juurde minna. Ja pole ka viga midagi selles, et oskad kõneleda, kuigi vaikimine kõnetab tihtipeale enamgi veel. Sa seisad jalgadega maa peal, kuid ühtlasi

Suure ilu ümber koondub erakordne mikrokosmos, mille tihedus on muu maailmaga võrreldes mitmekordne. Seadused selles pisikeses biosfääris ümber kauniduse on nihkes tavamaailma seadustega, kohati isegi pea peale pööratud. Suure ilu ümber, samuti nagu musta augu ümber, on omalaadne sündmuste horisont. Kõik, mis on ületanud sündmuste horisondi, ei pääse enam kunagi välja suure ilu kütkest, mis valitseb tolle eraldatud mikrokosmose keskmest. Samuti katkeb sündmuste horisondi ületamisel ka ühendus ümberkaudse maailmaga. Ilu kütkes aga säilub sellest kontaktist illusioon; lummusesse sattunu varustatakse lootuse, positiivsuse ning vabaduse pettekujutelmaga. Välise vaatleja silmis kahaneb ilu kütkesse sattunu vaid pelgaks virvenduseks sündmuste horisondil. Tuleks aga arvestada, et nood, kes on suurele ilule nõnda lähedal, et näevad tema sündmuste horisondil virvendavaid mehikesi, on tõenäoliselt ka ise, enestele teadmatultki, teel suure ilu vältimatusse lummusesse. Nad on osakesed suuremas

Sõnade teravus nende rääkimisel, kirjutamisel ning mõtlemisel lõikab läbi valede kesta ning haarab tõde. Tõe vaimust õhkuvad vakatamapanevad sõnad, mille kõla ja tähendus sulavad maagiliselt üheks, käivitades taju ning kaevudes juuripidi silmadest välja. Kütked ja võrgud, mis heidetakse sõnadega üle kuuldeläve, moonutavad reaalsust ning kehtestavad tõe, mis on tõelisemgi veel kui käegakatsutav maailm. Kütked ja võrgud ja niidid, mis nähtamatuna asjade vahel voogavad, on palistet sõnade haloga. Mängeldes sõnadega, mängeldes tõega. Teadvuse ookeani pinnale kerkib uusi matemaatikaid.

Genialistide klubi aknast välja vaadates võib näha üht maa seest väljaulatuvat toru, mille otsas on Genialistide klubi silt. Sildi tagant kerkib suitsujuga, mis torust välja tuleb. Asi nimelt selles, et Genklubi hoovi all oma 5 meetri sügavusel asub üks teine, vähemtuntud klubi. Nimelt Mässumeelsete Hammasrataste klubi. Hammsrattad üle Eesti on tulnud kokku, kolinud Genklubi juurde ning asutanud omaette maa-aluse tehas-klubi. Nördinud oma ebaõiglases töökoormuses, mis neile riigi masinavärgi poolt peale on surutud, on nad otsustanud lüüa punti, võtta ohjad endi kätesse ning teha sellest närusest riigist natukenegi parem koht. Paljud seda ei tea, aga näiteks nõud, millest Genklubis süüakse, on toodetud Mässumeelsete Hammasrataste klubis (MHK-s); samuti tuleb sealt ka suurem osa Gen'i mööblit, mille eklektilisus kõneleb ka MHK tootmispõhimõtetest. Hing on masinavärki sisse läinud. See pole enam uudis. Nähte sellest fenomenist oma laiemal kõlapinnal võib leida juba 90. aastatest.

Alfred Tüür on oma unenäkku kinni jäänud, konutanud seal juba pea seitseteist aastat. Aga see oli siis ta enda valik - mitte ärgata. Tänasel päeval ei tea ta aga isegi, et näeb und. Oma unenäos on ta viimased 5 aastat elanud üksikul saarel, veendumuses, et ta tahab sealt ära pääseda ja inimesi näha. Ärkveloleku maailmas arvatakse, et Alfred Tüür on koomas. Kuid see ei ole päris nõnda. Kuusteist aastat ja üheksa kuud tagasi otsustas Alfred enne uinumist, et ei ärka oma unest kunagi üles. Ja seega praegu ta "lihtsalt" magab. Selleks on tal eraldatud oma palat haiglas. Alfred aga ise, nagu öeldud, oma unenäos, on hoopis üksikul saarel. Ta veel ei tea seda, aga homme, olles läinud retkele saare keskele, avastab ta, et saare keskel on salajane järv, mille keskel on omakorda veel üks saar. Ta ujub sinna saareni ning avastab, et kogu see jamps hakkab jälle otsast pihta - ta leiab end täpselt selle sama saare pealt. Ja minnes avastama selle saare südant, leiab ta jälle selle sa

Jooksin tänaval. Talv jäi minust selja taha ning kevade lõhnad ootasid tänava lõpus. Jooksin, kuni jõudsin Kaubahalli lävele. Kaubahalli lävi oli nagu kiriku uks. Kiriku uksest astusin sisse, ning kohe ootas mind ees sünge trepp. Astusin treppimööda ülespoole kuni kohtasin järgmist ust. Tunnel minu ümber muutus üha väiksemaks, astusin uksest läbi ning see kahanev tunnel jätkas oma pürgimist ülespoole. Siis tuli veel üks uks, millest läbi astudes sisenesin ma arvutimängu, kus ma jooksin treppimööda üles mingis tõrvikutega valgustatud galeriis. Siiski jooksin kevade järele, see oli mu ainus eesmärk. Jõudsin lõpuks järgmise ukseni, pidin juba kummargil sealt läbi astuma, kui aga märkasin ukse peale naelutatud ajaleheartiklit. "Keldriuks" oli selle pealkirjaks. "Keldriuks on see sõna, millega tuua end loomingulisest plindrist välja", algas artikkel. Lugesin artikli lõpuni, rebisin ta ukse küljest ära ning pistsin ta põue. Keldriuks jäi mõttesse kummitama küll. Tõepoole

Elas kord klooster, kellega oli ka minul isiklikult mitmel korral au olnud kohtuda. Ma vestlesin temaga ükskord Jumalast. Enamuse vestlemisest tegi tema põhjatu pilk, mis näitas mulle üksijäri erinevaid maailma paiku, kuhu ürgsed linnud kunagi mune on munenud. Nendeks olid kloostri aia erinevad puud, mille eest ta oma täieliku andumusega hoolitses. Meie vestluse ajal olin ma vahepeal lind, kes ühel neist puudest laulis; vahepeal aga leht, kes pungast kevadel võrsus. Pärast toda vestlust jäin ma ka ise kloostrisse elama.

Hullude silmis peitub tõde, aga tõde on meie jaoks lora. Me hindame pettust rohkem kui ausust. Vahepeal aga leidub üks hull, kelle lausungid rabavad meid jalust ja röövivad meid paljaks meie valedest. Hullu jaoks on see vaid argipäev, mida ta unenägudeski tunnistab. Tal pruugiks see vaid kogemata välja öelda ning teda ümbritsev valede labürint laguneks hetkega laiali. Normaalsed inimesed ei oskaks selles situatsioonis midagi peale hakata. Hull oleks aga õnnelik, et ta ei pea enam lolli mängima.

Kas valge paber aitab mul ennast realiseerida? Kas, kui ma vaatan tühja pilguga läbi seina, oleks mulle vaja paberit, millele oma mõtteid kirjutada, et nad saaksid realiseeruda ning seeläbi mu eksistentsi õigustada? Vastuseks on "ei". Valge paber ei aita mind ennast realiseerida, valge paber on elutu, on vahend ning aitamisega ei ole ta kuidagi seotud. Mina ise realiseerin ennast, olen ühtpidi juba realiseerunud, olen materialiseerunud, olemasolev, käegakatsutav. Aidata saab mind kes? Ainus inimene, keda ma sellel alal soovitada oskan, olen ma ise. Tuleb välja ootamatu tõde. Jah -- mina. Mina tean kõige paremini, kuidas ennast "realiseerida", kui see kord juba probleemiks tuli; omaenda asjaolude arhitekt ei ole keegi muu. See on nagu lugu tollest poisist, kes endal telekineetilised võimed avastas ning pärast selgus, et tal on lihtsalt hämmastav tahtejõud, millega ta oma nägemused reaalseks tegi. Saatejuht, kes sellel teemal tolle sama poisiga intervjuud tegi, üt

Meie kommuun on kõikidele unistajatele, veidrikutele, joodikutele, üldse igasugu luuseritele aastaringselt avatud. Elame siin oma südamevalusaid ja jõuetuid elusid, vahime ehk liigagi tihti taeva poole, ketrame oma ajast ja arust mõttelõngasid, mis lämmatavad meie diivanite taga pesitsevaid elukaid ning eelkõige joome oma hommikust kohvi. Kohvitass aurab laua peal. Aknast avaneb vaade Kastani tänavale ühel sopasel märtsikuu päeval. Jahedasse kööki astub tuhvli väel hommikumantlis Mart, haarab laualt aurava tassi ning siirdub tantsusammul tagasi tuppa. Tekkidesse mässituna on toas veel 4 inimest oma naridel magamas. Mart suundub oma arvuti taha, et hakata sealt midagi põnevat vaatama. Ta pole veel kindel, mida täpsemalt, aga eks see selgub, kui ta kord oma filmikogule pilgu peale on heitnud. ... Ja siis tuli õhtu. Kui Pets tuppa astus, avanes talle järgmine pilt. Mart istus oma tooli peal ja magas hambad laiali, samal ajal kui arvutiekraanist voolas läbi õhu tema haigutavasse kõ