tekstivabrik

Ärkan üles oma köhahoo peale, näen tekil vedelemas minu kurgust väljapaiskunud erinevais staadiumeis veriseid looteid; põksuvaid ja tuiklevaid. Voodiserval roomab värske imik, kasvades silmale peaaegu nähtaval kiirusel, ning ronib voodilt põrandale, kus kakerdavad põngerjad, pätakad, plikatirtsud ja igasugu muud vääksuvad, mörisevad, lalisevad ja kilkavad moodustised. Teistes tubades sagivad juba suuremamõõdulised olevused. Tatsavad ja paterdavad, osad kukerpallitavad ja teevad isegi saltosid, osad vaaruvad süngel sahinal. Kostub pominaid, mõminaid, vahele lõikuvad aeg-ajalised hõiked ja huilged, samas kui tundub, et üleüldine vadinafoon pidevalt valjeneb. Liikudes aga korteri kaugematesse nurkadesse võib siin-seal leida kõdunevaid tompe; osad lae all õõtsuvad, osad põrandanurgis känkras, muld ümberringi kihevil kerkimas ning neid aeglaselt enesesse neelamas. Seinadki neis tubades kõdunevad; tapeedi taga näikse rajatavat mingit pisilaste linna, mille õitseng saabub koos kortermaja pan

Leek mu ümber kasvab, hoidmaks alal tegevuste anonüümsust. Hoidmaks alal saladust, mille põhjal võib liigutusi teha. Leek põletab mult maha üleliigse kihi, millel kobrutavad parasiidid, siia-tänna põiklevad meelepetted. Tuhk tõuseb kõrgele atmosfääri ning leiab õige koha endale looduses. Teadmatus jääb puhtal kujul minu sisse. Rahu toob see tuli; leegi keskel olen mina ehk siis tühjus. Sealt lähtuvad puhtad kavatsused, üks puhas taotlus. Üks. On eimiski see, mis eredalt põleb. Puhas hingus, meeletu ja kujutu. Olematus, mis kamandab olevat ja paneb ta ümberringi kihisema ja viskuma. Kõik olev ütleb: "ma olen su leegiks, oo Tühi!". Ja kasvab ja kasvab, tantsib ja keerleb. Tulevad helid, sädemed ja elajad, laiendamaks leeki tulele, mille aluseks on saladus. Mind ei ole, ent kõik on siiski mina. Üleliigsus hajub teadmises, mis idaneb aja mullas... Muld on teejuht teadvuse öhe.

Taamalt tõuseb tesserakt, mille olemus on kujutlusvõime piiridest väljaspool asuv, mistõttu on üüratult raske seda näha, veel vähem tunnistada. Ta algab sõnast, mis virvendab oma tundmatu kolmemõõtmelise kirjapildi ning mägikeha vahel, mille fjordides rändab hõõgvel vasikas, ilma jalgadeta lendvasikas, kelle sarveköndid lahendavad mõistatusi, mida pakuvad punasest järveveest kerkivad aurukujud, samas kui mägi on ühtlasi peale sõna veel ka valem, mille lahendus moondub pidevalt nagu ürgmateeria omnigeneetiline virrvarr. Uksed avanevad ümberringi puhtalt vilksamisi tesserakti nägemisest, ent seejärel sulguvad koheselt, jättes järele üksnes palaviku, mille unenägudes kummitavad lüngad, mida ei täida ükski kujutluspilt. Palaviku jätkudes avastatakse endis idanev kahtlus ja idanev veendumus, aga jääb selgusetuks, kahtlus mille osas; veendumus millesse? Üks aina lammutab, teine aina ehitab, aga jällegi: mida? Käte vahel valmivad veidrad uued moodustised - nood saadetakse ilma peale laiali.

Keha ning meel põimuvad koostöös tugevalt üheks. Koostöös sünnib vägi, mis annab kätte suure vabaduse. Keha ja meele üksteisse põimumine lukustab lahti ürgseid ruune, jäetuna Kosmose poolt meie sügavustesse. Minu liigutused ja minu mõtted sulavad aina enam kokku. See, mida nimetatakse tööks, ei ole palju erinev nõidumisest. Ideed kutsuvad minu dualistlikku olemust üheks liituma, ning mu silmade ees kangastub lõputuna näiv raamatukogu. Esimest korda nagu näeksin seda, aga ruunikirjast oma maa-aluse jõe sängil loen välja veendumuse, et see lõputu avastusretkede valik on, täpselt samuti nagu mu silmade ees kangastuv igavene raamatukogu, kogu aeg olnud siin samas olemas. Mis kääne see ongi, mida tahaks kasutada... Rajav. See on minu südamekääne. Keele sisse peidetud salakiri - nähtav ainult neile, kes otsustavad uskuda oma taotlust. Loomiseni! Armastamiseni! Iluga kõnelemiseni!

Harjumuste satikad sibavad toas. Vaata! üks just jooksis üle põranda. Nad tegutsevad siis kui neid keegi ei vaata; vahel eks mõni end näitab. Öösiti kui inimene toas magab, tulevad nad välja ja katavad ta keha. Nad katavad ka kõik muu, pannes toa õrnalt kihisema. Samas, keegi pole kunagi päriselt leidnud ühtegi harjumuse satikat; oskavad ennast peita nii hästi. Sealt kust otsida, seal neid pole. Kaovad kuhugi maailmavoltide vahele.

Mulle vaatas vaimusilmas vastu mingi nägu. Vilksamisi nägin seda mõned päevad tagasi, nägin seda oma laugude taga ühe silmapilgu hetkel. Mäletan seda teravalt, kuigi ta kestis vaid hetke. Mingi mask, nõndamoodi kaunistatud nagu elaks selles mets, vaatas mulle otsa, silmaaukudes pimedus, ning käivitas minus nähtavasti ka mingi uutlaadi teadvuse. Sest kuigi ma pole seda maski enam näinud, tunnen ma mingit kohalolu, mis ehitab endaga kujutlusi ning täiendab neid alatasa. Pärast toda hetke kui ma nägin seda nägu, tekkis mul aimdus, et see nägu on mind vaadanud juba ammusest ajast saadik. Sellest aimdusest sai tunne ning sellest tundest sai veendumus. Kuid olgu veendumus või mitte, ei saa ma ikkagi päriselt aru, mida see kõik peaks tähendama. Tõsi küll, mind eriti isegi ei huvita, mida see "tähendab". Ja kui päris aus olla, siis mulle tundub, et mida vähem ma selle peale mõtlen, seda sujuvamalt mul elamine välja tuleb. Pärast neid paari päeva kapseldunud olekut, mõeldes sellele

Minu sõber Toivo on mulle väga oluline inimene. Mitte lihtsalt sellepärast, et temaga on vahva aega veeta ning vestlusi maha pidada. Mis teeb Toivo minu jaoks eriti oluliseks, on see, et mul pole võimalik minna kohtadesse, mida Toivo oma silmaga näinud pole. Seega, kui ma näiteks täiesti omapäi otsustan, et tahaksin minna Peipsi äärde sibulakülla, ei saa ma seda teha. Sest Toivo, vana kõuts, ei ole seal kunagi käinud. Samamoodi, kui ma tahaks minna kas või näiteks Lõunakeskuse lemmikloomapoodi, ei saaks ma seda teha. Toivo pole seda oma silmadega kunagi registreerinud. Mulle meeldib aeg-ajalt jalutada nendes piirikohtades ja unistada; kujutada ette, mida võiks leida sealtpoolt piiri. Ja siis ma ikka peedistan seda Toivot, et ta rohkem ringi kooserdaks. Tüübil on masendavalt piiratud territoorium. Käib aga kusagil töökoha ja mingi korteri vahet. Vahel satub kuhugi poodi, vahel harva ka kuhugi veel. Aga teda ei tundu see kuidagi morjendavat. Istub suuremalt jaolt ühe koha peal ning tu