tekstivabrik

Lõpetasin tund aega tagasi Kubricku viimase filmi vaatamise (Eyes Wide Shut nendele paganatele ja uskmatutele, kes ei tea, mis Kubricku viimase filmi nimi on). Nüüd on hea olla. Alati on pärast tõeliselt head filmi ka olemine hea. See film koondas tähelepanu, pani mõtted liikuma, koondas ka need ühele objektile. Nüüd on meeled erksad. Otsustasin muusikaks valida King Crimsoni laulu Eyes Wide Open. Pärast selle kuulamist ja mõnda aega vaikuses olemist ma avastasin ennast raja pealt, kus tundus oluline teada, kuhu see viib. Ma tundsin, et see ei ole siis ilmselt minu rada, et ilmselt on see kellegi teise oma või polegi üldse mingi rada, vaid passiivne ettekujutus sellest. Ilmselt ei vii see ka kuhugi, kui ta tekitab sellise küsimuse. Kummaline küll, aga mulle tundub, et kui ei ole küsimust selle kohta, kuhu miski viib või viia võiks või viia ei tohiks, siis see ilmselt viib kuhugi, kuhu on hea jõuda. Ning loomulikult ei pane keegi seda siis enam tähelegi, kuna kogu eelnev teekond on olnu

Jah. Nii. Minu ees on klaviatuur, millel on kohutavalt palju klahve. Tegelikult, mitte liiga palju klahve... Aga kui ma neid piisava agarusega ei otsusta klõbistada, ei suudaks ma ka kunagi jõuda selgusele, millistele vajutada ja millistele mitte. Eelmine nädal tuletas mulle meelde, et mingi asja kallal töötamine ja meele keskendamine sellele mõjub mulle enamus juhtudel vägagi positiivselt. Nimelt eelmine nädal oli minu jaoks sessi viimane nädal. Ma pidin oma ajusid ragistama kolme lühiessee kallal. Mul oli nii palju motivatsiooni, et ma suutsin nad lõpetada ÜKS PÄEV ENNE TÄHTAEGA!!! (Iseasi, kuidas nad välja tulid, aga... ikkagi) Veider hakkas, kui avastasin, kuidas mu aju suutis tulla tavaelu probleemides välja toimivate ja tõhusate lahendustega. Nii. Täna ma ärkasin Peetri pool kell pool üks. Natuke vahtisin ringi, natuke lugesin ja siis tegime natuke tai-chid. Seejärel ma alustasin oma koduteed. Ma vaatasin oma pähe, et kuidas seal rahvas elab jms. Seal oli parasjagu käimas agar ke