tekstivabrik

Silmapiiril joonistub katustest sakiline joon. Samasugune joon tõmmatakse alla olulisematele ridadele kosmilistes dokumentides enne kui Hommikumantlis Valitseja raske pilk neile kohvirõngast pitseri vajutab. Igas õhtus ja igas hommikus on selline sakiline joon. Ja sinu silmades, kui sa seda joont vaatad, ja sinu juustes, kätes ja jalgades, voolab aastaaegade vaheldumise mahlajuga, mida mõningatest allikatest võib hea õnne korral varahommikusel kellaajal saada, et seda täringute veeretamise kõrvale juua.

Mida muud ühel tavalisel laupäeval teha, kui istuda oma tugitoolis ja lugeda raamatut. Istuda ja lugeda ning lasta end sõnadel kanda. Lasta end kanda, lasta võimalikult vabalt, võimalikult järeleandlikult end raamatusse kaduda. Sahtlid on mõned võib-olla lahti. Kapiuks on ilmselt irvakil ja levitab keldri hõngu. Pildid ei ripu päris otse. Ühe pildi peal on kell, mis näitab alati kolmandat tundi ja ma tean, et praegu on ta vildakalt seina peal, peabki olema. Kogu ruum on vildakas, kõver, laineline. Oma argises laupäeva pärastlõuna meeleolus raamatut lugedes proovin ma korraks muutuda läbipaistvaks, vahest ehk isegi olematuks. Veenan ennast, et lahtine raamat hõljub omal vabal tahtel keset tuba ja et sellel pole mingit pistmist minu olemasoluga. Et on ainult tähed, millest moodustuvad sõnad, millest moodustuvad laused. Ja keegi tegelikult ei loe neid. Lehed keeravad iseennast sest raamat hingab niimoodi. Ja keset tuba hõljub ta sellepärast, et selles mängus juhatavad asjade käiku ainult

Alustan oma päeva silmade avamisega ja näen lage. Ja lae peal on tegelikult tühjus, tühi valge plats. See on lihtsalt üks tuba ja mina magan seal. Mõnikord istun seal, mõnikord loen seal, mõnikord vaatan filmi seal, aga mitte midagi üleinimlikku, paranormaalset, muinasjutulist või midagi sellist. See on, niisiis, tuba. Ja kui mu silmad on avatud, siis ma näen seda. Ma näen lage, mõnikord tekki, mõnikord seina, kui ma ärkan. Samal ajal ma hingan... sisse-välja, sisse-välja ja nii edasi. Ja siis ma keeran ühelt küljelt teisele, pomisen vahepeal midagi. Ääretult lihtne värk tegelikult. Edasi tõusen voodist üles, panen riided selga ja siis teen misiganes tegevusi, mis mulle ette satuvad. Üks asi on aga väheke imelik. Mõndadel päevadel toimuvad kõik need lihtsad liigutused väga vaevaliselt. Ja raske mõttetegevus saadab mürinal kõiki toiminguid. Minu küsimus on, et kuhu kaob nendel päevadel energia, millega ringi liikuda. Kuhu ta läheb? Ja ma arvan, et ma olen leidnud vastuse. Aga ma panin