tekstivabrik

Linna on sattunud karavan. Ja linnaelanikud ei tea, et paari päeva pärast on mingil müstilisel põhjusel kõikide ellu saabunud värske selgus. Karavan läbib linna kui unenägu, mis on ilus ja kujutlusterohke, ent ununeb samuti nagu unenägu. Läheb edasi, kaob, nagu poleks teda seal olnudki, diskreetselt, koristades oma jäljed. Ent midagi tegelikult jääb. Kummaline selgus. Mis on ühes karavanis see, mis toob linnaelanikele selguse? Kas tõesti need etteasted ja vigurid? Tehakse šõud, tuuakse naeratusi nägudele, eksootikat, soojust. Kuid see ei ole see. Nad tulevad karavanis ning levitavad linna peale midagi hoopis seletamatut. Nad tulevad nagu koristajad, nagu sanitarid; puhastama mõistust üleliigsest prahist, puhastama taotluseid, tuues selgust ja läbipaistvust igasse tegevusse. Just nagu oleks neil kaasas, kusagil vagunis, mingi müstiline komponent, mida nimetatakse selguseks silmas ja mida nad linna peale paiskavad. Inimesed ärkavad üles päeva, mil karavan on läinud, ja tõepoolest on

Kes me oleme? Kes oled sina ja kes olen mina? Meil on tuhanded kilomeetrid seljataga, meeletu hulk sõnu on meie mõistusest läbi käinud. Kes me oleme? Hetked mööduvad kiirelt, ent oleme alati kohal, teame me seda või mitte... Keset oma elu on meil käimas sadu erinevaid projekte, pooleliolevaid maju, millest enamuse oleme ära unustanud; ka kõige aktuaalsemad projektid ununevad meil ära, kuid sebivad meil peades edasi, pannes meid tegema liigutusi ja ütlema asju, millest me tegelikult aru ei annagi. Ja siis mõnel helgemal hetkel taipame, et alati tegeleme me mingite oma projektidega, teadvustame me seda endale või mitte. See on üks asi, mis teeb meid inimesteks; mis annab meile kaastunde; mis lisab meile mõõtme - meie argimured, mille tähtsus on mõnes mõttes ülehinnatud, mõnes mõttes alahinnatud. Ma armastan sind. Ja ma armastan sinu palverännakut läbi argielu. Seal on sinu igatsev hing ja sinu müstiline masinavärk. Sinu nägu on reljeef, sinu silmad on koopad ja seal koopais elab alke

Undav arvuti on nagu propeller kusagil kongis, mille seinad on tehtud facebooki lehekülgedest ning iseenda mõistuse tühjuse peegelpiltidest. Propeller, mis puhub tuppa vatti ja jõuetust ja harjumuse kotihigi lõhna. Ühes paigas viibimine on midagi hulluksajavat. Pole ime, et vanad majad aeg-ajalt kummitavad. Nende seinad on laetud tardumusega. Iga elatud päev ühes ja samas paigas muudab su terakese märkamatumaks iseenda jaoks. Viibid liiga kaua ühes kohas -- kaotad iseenda. Mõndadel juhtudel kaovad inimesed oma majadesse lõplikult -- see on üldiselt vanaduse märk -- aga vanadusele, mu sõbrad, aitavad kaasa seinad. Pool oma hingest on juba antud seinte kätte, pool väreleb veel eneses. Hiljem tullakse neile külla ja vaadatakse neid nagu muuseumieksponaati. Need seinad tõesti oskaksid palju öelda. Ja "palju" all pean ma silmas ühte sõna või lauset, mis end katkise grammofoni kombel kordab. Kiiktoolis kõdunev teine pool pomiseks ilmselt midagi vastu. Ja muuseumikülastajad tunne

Tantsisklevad laternad tervitavad mind vanalinnas. Nad väänduvad intiimselt ümber hõõguva tundesamba, mille toel mu õhtune jalutuskäik ülendub rännakuks ühel kihiseval muljete väljal. Tänavasillutis võngub nähtamatult ning osad tänavakivid on otsustanud tõusta lendu, et moodustada mustreid, mis suudlevad vargsi mu helendavat mõistust. Tunnen, et õhtus on potentsiaali, see on täis mingit põrandaalust, seinatagust, kulissidetagust tegevust. Kuklal on tunda mingit kummastavat pilku, mille saatjal on ilmselgelt omad plaanid minu õhtu kujunemise osas. *** Minu eksirännakud polegi ehk niivõrd liikumised mööda füüsilist ruumi, kuivõrd pigem ajatud ja ruumitud piltmõistatused, mis mu vaimusilmas end pidevalt taasloovad. Näiteks nagu üks neist kividest, mis tänavalt lahti oli logisenud ning mida ma miskipärast uurima jäin. Tõstsin kivi üles ning vaatasin toda tühja kohta, millel ta asunud oli. Pikemal uurimisel märkasin seal ühte väikest tegelast, kes omaette pomises. Lähemal kuulamisel mõ