Natuke sõnalisi pilte
Kuskil varem pole ma näinud sadamas pangakaarte nii hullumeelselt kui selle linna kõmisevail tänavail. Lompide pinnal saavad kaardid kokku oma esimese ja viimase armastusega. Mõned sajavad kuivanud kivile, mõned uppuvad lompide joovastavasse ulma. Kõmina vakatav värin kasvatas mulle tiivad ning ma lendasin läbi nende kaartide saju üle linna oma taevasesse ookeanisse. *** Teetass aurab mu kõrval kui tuhandete lehekülgede määratu ruum vohab mu ees. Kõikide nimetuste elutud niidid, mis maailma oma kütkeis näivad hoidvat. Kuskil on nimetu miski. Kuulen selle vaevuaimatavat kahinat kusagilt kaugusest. Minu sügaviku täitmatu suu koondab imetlejaid enda ümber - ainult imestus ja tähendusrikas mõistmatus. Mu silmade ees jooksevad read hullumeelseid sõnu, millel pole algust. Sügavik on määratumgi veel, kui see piirideta sõnade mäss. *** Kõikide nende häälte vahel ja kõikide nende sõnade taga on vaikivate puude mets. Ja ma leidsin selle raamatu vahelt ühe peegli, mis näitas meie teekonna taha, k