klaster
Käsi sirutub prügikasti poole, siseneb sellesse ning hakkab millegi järele kompama. Prügikasti ümber keerleb tolmukübemete spiraal, mis näeb välja nagu galaktika või orkaan. Ja selle klastri keskpunktis on käsi, mis nüüdseks on juba prügikasti lõplikult kadunud. Järelejäänud ööd jääb valitsema tolmu tasane kihin. Mööda tänavat jookseb musta sulejopega mees. Tema sammud on ainsad helid, mis tänaval kajavad. Ta jookseb kiiresti ja ennastunustavalt mööda tühja õhtust tänavat kuni hüppab üle aia ning hoovi peal auto katuselt hüppab edasi maja katusele, kust ta edasi läbi kolme-nelja hoovi rajab samas stiilis endale tee järgmise tänavani. Ja seal jookseb veel, hüppab veel üle aedade, ronib veel üle majade, peaaegu lendab. Maa hakkab samal ajal värisema. Esiteks hakkavad tööle autode sireenid. Koerte haukumine, klaaside klirin. Sammud muutuvad õhulisemaks, sulejope jääb maha ja oma tuule käes lainetavate pükste kergusel hüppab ta üle tänavapostide ja hoidub nende eest, mis veel kukuvad. Järg