Memuaarid
Kevadises kasteheinases avaruses kasvasid õunapuud ja mitte miski ei liikunud. Tontlik jahedus uuristas hetke ning värinad ootasid värisemist. Tardunud taeva heiastuses paistis kellegi mõttessevajunud laubakurd, kui hakkas tunduma, et kogu unenäo lõuend oli pleekimas kiirendatud aja käes. Üritasin ennast liigutada, et pääseda pleekiva aja käest, üritasin päästa oma unenägu, kui märkasin, et puude raagus oksad olid taandumas trükitähtedeks. Tundsin end allutatuna üldistuse jõust, kui lõuendi pinnale jäi ühtlane valge, keskele trükitud "UNENÄGU". *** Pärast ärkamist tundsin enda ümbruses õrna kaja, mis mingil määral jäi minuga päeva lõpuni. Järgmisel päeval oli kaja kadunud, aga imelik vaakum, mis sellega kaasnes, oli alles. Nädal aega ümbritses mind mõistatuslik vaakum samas kui ümberkaudne maailm täitus lünkadega. Vestlusest vestlusesse elades tundsin endale kasvavat kummalisi lõpuseid, mis aitaksid mul hingata mingis uues õhus, millest aru ma veel saanud ei olnud. Hakkasin t