Hoolitsemisest
Pole ühtki tõsiseltvõetavat ettekäänet mitte hoolimiseks. Samuti pole ühtki tõsiseltvõetavat ettekäänet oma meele mitte treenimiseks, pole ühtki vabandust, mis vabandaks välja tuulelipuks olemise - siia ja sinna, ühel hetkel heietades üht, teisel hetkel täiesti teist juhuslikku mõtet. Miski ei vabanda välja magavat tähelepanu, mis kogu maailma mööda laseb minna, ilma sellest kübekestki nägemata. On tõesti hullumeelne, kui kiiresti võivad mõtted tuhiseda peas ringi, kui kiiresti võivad nad mööduda ja vahetuda, samas kui me ise vaid kiirusejanus sellele karusellile pöördeid lisame. Toome näiteks mingi inimese, kes ilma pausideta vatrab ning ise kuulata ei mõista - ka ennast mitte. Samasugune vadin, ma arvan, käib ta endagi sees, just nagu raadio... ühelt kanalilt teisele, trillallaa-juhhei-möö-täna-on-hmm-oih-miksmiiiiks-aaaga-ei-eii-oi-aa. Ja siis tuleb see kummaline moment, kus ta avastab, et too raadio, mis üürgab üle maja, patrab... kõigest ja eimillestki. Ja ainult siis jõuab pä