tekstivabrik

Ühel hetkel ma peatusin ja tundus, nagu oleks mulle päriselt pärale jõudnud, mida üritatakse öelda väljendiga "pea hoogu". Seda kasutatakse väga palju inglise keeles. Sellest on kasvanud lausa omamoodi liikumine... aeglaselt liikumine "slow down". Igatahes, kui ma sel hetkel peatusin, märkasin, et olgugi et ma polnud kuhugi õieti liikumaski, oli mul kuhugi kangesti kiire. Ma tunnistan üles, et hetkel, mil ma peatusin, istusin ma oma arvuti taga. Päris ausalt öeldes ma isegi ei tea, miks ma peatusin, ma ei tea, kust otsast ma aru sain, et mul on aega küll, aga sellegipoolest - nii ta läks. Kiirustamine on harjumus, punnitamine, üritamine midagi ära teha, üritamine millegagi hakkama saada. Kiirustamine tuleb sundusest olla produktiivne, suurest tahtmisest olla keegi, vaadata kõige kõrvale kella ning teha kõike üheaegselt. Kiirustamine on harjumus, mis üritab katta nõuet olla produktiivne ning mille kõrvalt ei märka, et sellel kõigel puudub strateegia. Ja tegelikult on

Toas, mille seina katab arvutiekraanide sina ning liikumatute varjude rägastik, on juhtmed väändunud ümber kõige, mis seal vähegi paigal püsib. Juhtmed kasvavad toast välja, voogavad kõikides suundades laiali üle ühe üksiku hoone, mis akendest oma sinist ja rohelist valgust ümbritsevale linnale hääletu raevukusega kiirgab. Linna tühjad tänavad virvendavad jõuetult mingi tundmatu kõikjaloleva silmapaari ees, mis halastamatult kõike elavat ning liikuvat oma pingestatud pilgu all nöörib ning halvab. Samal ajal kostub äärelinna ühest pleekinud kuid muheda välimusega puumaja aknast viiulimängu. Melanhoolsed noodid, mis aknast levivad, joonistavad linna udusesse taevasse nukra näo. Heldimuse ning kaastundega vaatab nägu üle linna, näeb seal rusutud hingesid ning hakkab nende peale pisitasa nutma. Vihma tugevnedes tekivad tänavatele väikesed ojad, mis kurbust vähehaaval sealt minema uhuvad. Paduvihma pladina taga kõlab kellegi tundmatu viiuliviis...

Alati on nii, et kui ma olen kahe punkti vahel kuhugi teel, on minu peas kõige rohkem ideid. Kui ma jõuan kuhugi kohale, hakkab hajuma ka igasugune inspiratsioon. Ja mõnikord tundub ainsa meetodina paigal püsides midagi välja mõelda kujutada endale ette, et ma siiski liigun kuhugi. Mulle hakkab tunduma, et kujutluspilt sellest, kuidas keegi on välimiselt liikumatu, aga sisemiselt kuidagi kangesti aktiivne, on nagu jäänus mingisest aegunud mõttemallist. See tunduks olevat just kui pärit samast mõistusest, mis üritab leiutada igiliikurit. Keegi, kes tunneb endast läbivat energiavoogu, mis kogu psüühika tal pea peale keerab. Samas ma võin eksida. Ma tean, et ma eelistaksin süsteemi, millega kõik hea, mis mulle pähe tuleb, talletub kuhugi kergesti leitavasse kohta minu mälus. Kõndides tekib palju häid mõtteid. Istudes kipub pea olema tühi, masinavärk oleks nagu seiskunud. Siiski-siiski... isegi siis kui kõik on paigal - õigemini just siis kui kõik on paigal, kui kõik on väliselt paigal,