tekstivabrik

Ma ei tea, mis ajast saati see nii on olnud juba, aga praegu on igal juhul tugevalt tunda, et terve igavik on möödas sellest, kui ma viimati inimestega vabalt ning kerguse saatel suhelda suutsin. Mis vahepeal juhtunud on? Mis on saanud sellest selgusest? Mul on kohutav eelaimdus, et ma pole viimasel ajal kellegagi tõeliselt Suhelnud ning seega kinni kasvanud omaenda imaginaarsesse maailma. Inimesed on minu jaoks tasapisi peegliteks muutunud. Ma ei suuda neid võtta sellistena, nagu nad tegelikult on... Miskipärast olen ma neis iseenda projektsiooni hakanud nägema. Olen kuidagi ka kaotanud selle... jõu, mis mind ennast avama paneks. Või peaks ma ütlema, et julguse? Kas selle taga võib olla mingi alateadlik hirm saada hüljatud (vaevates teisi oma enesekesksusega)? Nii masendav on mõelda, et teistega suheldes kasvab pahatihti näo ette mingi idiootlik mask, mingi lollakas irve või hoopis näiteks tarkust teesklev pilk. Üleüldse, fakt, et ma üritan teeselda seda, keda ma ei ole, on murett

Eile oli jõululaupäev ning siia majja oli kogunenud tavalisest rohkem elu. See ei tähenda, et siin lärmakas oleks olnud, vaid rahulik ja südamlik. Tuppa oli toodud ka kuusk, millele oli külge pandud küünlad ja ehted, ümberringi levisid söögilõhnad ja aeg-ajalt oli kuulda lauanõude kolinat. Inimeste nägudes elutsesid rahu ja rõõm. Kuna külas oli ka väike Ott, siis pidi tehtama ka jõuluvana. Selleks inimeseks valiti mina. Oeh... ma hakkasin mõtlema, et mul on olnud üks tõeliselt hea elu. Mind on üles kasvatatud keskkonnas, kus olen saanud toetust oma vanematelt, vanavanematelt, õdedelt ja vennalt. Väga harva mõtlen ma, kuivõrd palju armastust on minusse pandud, kui palju läbielamisi ja muresid on minuga olnud. Ning siin ma siis olen -- kõige selle produkt -- ja mõtlen oma ajaloole. Ja kui nüüd visata pilk enda peegeldusele aknast, siis vägisi kipub suule tulema kerge muie, mispeale lõpuks vahib mulle sealt vastu üks rahulolev lõust. Mnjah. Kuid jah... praegu on üks järjekordne hetk,

Ähmaselt ja uniselt hõljub udu mööda maad. Kummaliselt võõrana näib maailm, mis akna taga alati seesama on olnud, imeliselt kauge ja teispoolsena. Samas kui ikka kandub minuni tema uskumatu olemasolu ning teadmine selle igikestvast osalusest terves elus. Igal pool ja igal ajal on ta minuga, on alati olnud. Ning nüüd heidab ta oma õrna hallikat valgust siia tuppa. Mu käsi sirutub värinaga seina poole, millel roomab arglikult tema kokkupuudet aimav vari ja nad kohtuvad! See on siin, ma saan teda katsuda ja näha -- seda seina, mille teeb nähtavaks too unine udust kantud valgus, mis nõnda kaugelt ja eemalt paistab. Vaatan veelkord välja: seal kuskil kaugel visanduvad raagus puud, mida ümbritseb see maagiline õhk. Ja ma tean, et seal on kõikjal muutumine ja elu, kuigi silm seletab vaid liikumatust. See on reaalsus, millest ma olen keeldunud aru saamast, mille asemele ma olen paigutanud liikumatu ja ebareaalse pildi, mis kaitseks mind tegelikkuse lõputust kulgemisest. Kuivõrd tuimaks või

Muutused toimuvad elus nii aeglaselt, et jäävad enamasti märkamata. See on nagu mingi hiiglasuur ratas, millesse eksinuna ma ei tunne, et see kuhugi edasi veereks, kuigi ta liigub. Seega ma ujun läbi nende päevade, panemata ehk tähelegi, et midagi korda olen saatnud, mõnda halba asja vähendanud ning mõnda head suurendanud. Täna siis käisin ma jälle koolis.. ja mis on erakordselt "hämmastav" -- absoluutselt mitte ühtegi meeldejäävat/mõtekat/säravat mälestust sellest. Kooliga oman ma taolist üsnagi mitteaktiivset suhet. Mingi usupuudus või jõuetus, mis sellesse puutub... Ma olen varjatud tuhandete maskide taha ning opereerin ainult sisseprogrammeeritud käitumismallide järgi... Milline koorem see on! Milline rusuv tuimus. Aga pärast kooli -- siis on vabanemine! Ma olen mõelnud, et see on sisseharjutatud mõttelaad, et kool on igav ja et tundide lõpp on õnnistus, mida iga arukas koolilaps ootab. Tegelikult on olemas ka huvitavaid ja küllastavaid koolipäevi. Ma ei usu, e

Täna astusin ma läbi portaali, mis viib siit maailmast eemale millessegi igavikulisse. Käisin jalutamas, hingasin sisse seda talvist, jahedat, karget õhku. Alguses läbi selle ulmelise tulukeste rajooni, pärast aga surnuaias... lumises surnuaias, millest õhkas rahu ja ilu, kus mõned kohad kiirgasid tasast värisevat valgust -- tulevalgust, mis tuleb küünaldelt. Maailm, milles kõndides tundub, et näed magava looduse unenägusid -- ebamaiselt rahulik, samas maagiline koht. Heh... võib-olla satun isegi sinna ühel päeval.. igaveseks. Või siis vähemalt minu keha. Jah... ilmselt vaid minu keha, minu säilmed, minu mälestusmärk. Ma ise aga jään kestma, lähen igavikku ning mu haual hakkab kunagi ehk kasvama puu, mis talvel unede kaudu sulle rahust kõneleb.

Ma ostsin täna endale taskumärkmiku! Kui mind tabab ootamatult kuskil mingi idee, on selle jaoks märkmik taskus kohe varuks. Et jääks midagigi oma unenäolistest mõtterännakutest alles. Mõte kipub ununema nagu unenägu. Seega saaks seda vabalt ka unenäomärkmikuks nimetada. Möödunud on taas üks koolinädal. Raske oleks seda millegagi iseloomustada, kuna ma olen olnud sellst kõigest nii palju eemal. Mingis teises, unustuste maailmas, millest vähe jääb mu mälu hõredale sõelale. On olnud mõningaid õnnehetki, mille eest ma tunnen tänulikkust, samas on ka olnud tuimasid tunde, millesse uppuda. Aga kuidagimoodi olen ma oma ajas ujunud siia hetkesse. On öö ja ma olen väsimusest peaaegu kokku kukkumas, kuid ikka ootan homset päeva. Noh... tegemist on ju päevaga nagu iga teinegi, kuid mulle tundub, et ma justkui tahaksin seda võtta kui uut katset või võimalust kuidagi paremini toimida. Naljakas on see, et iga päev satub kuidagi tänase peale. Võin rääkida kaugest vanaduspõlvest, aga see on i