tekstivabrik

Pole ammu kirjutanud peatumatut teksti. Ees on ärevused ja blokeeringud ja enese väljavabandamised, millest ma tahan üle saada. Aga samas on päike ammu juba tõusnud, elu ammu juba alanud ja aega on iga päevaga vähemaks jäänud. Seega tuleb kirjutada seda, mis on südamel. Tueb põlistada tolmuma jäänud visiooni. Ruumid masinamäes korda seada, vanad mehhanismid uuele elule turgutada. Rooste tuleb ratastelt maha pühkida, et näha, kaugele tagasi minevikku ulatuvad meie juured, mis toidavad tänini fantaasiate allikat. Ei tohi unustada eksperimenti, milles siiani osaleme: selle algmõtte nähtamatust ja samaaegset ilmselgust, mis me kontides aeglaselt tuksleb. Meie elud on nagu see tekst, vähese ajaga kirjutatud, vähese mõtlemisruumiga, paratamatult edasiminev, segadusttekitav ja imeline. Sõrmed ei tea, ei tea ka pea, mida järgmisena kirja panna... aga näib, justkui kuskil on see kõik juba ammu kirjas olnud. Ainus viis, kuidas teada saada, on lihtsalt kirjutada. Sest kirjutamine on nagu tol