tekstivabrik

Keeran pead vasakule, näen otse silmade kõrgusel raamatut "Vägi". Jään seda vaatama. - Oh, nii lahe raamatu nimi, nagu täiega töötab nagu. - Jaa, minuarust ka nagu, jumalast nagu otse, või noh... - Minee pekki, mõtle mis seal sees veel on! - Jaa, see on nagu mingi täiega paks ju. - Raudselt mingi ülitark jutt lihtsalt. - Nagu mingi täiega nagu. Korraga pudeneb saal häältest tühjaks. Ka saal ise pudeneb kokku. Asemele tuleb vaikuse kõmin. Pärast igavikku hakkab pimedus tuhmuma. Tekivad aimdused, kasvavad jäsemed. Ilmnevad lüngad, mis tasakesti täituvad. Lünki tuleb aina juurde, täitematerjali samamoodi. Märkamatul aja möödumisel on pimedus eri nurkadesse peitu pugenud. Koostisosad, nopitud käigu pealt, jumalikult sobilikud, moodustavad omavahel üha kasvava konglomeratsiooni, nõiduslikult mõjuka, alkeemiliselt täpse. Nõnda-nagu-ta-on, isetekkeline, ennastõigustav kogum osutub maatriksiks erinevate kanalite vahel. Kanalite, mille olemasolu on igimõistatuslik; nende