tekstivabrik

Vaadates oma vaiba keerukat mustrit, mõtiskles ta maailma asjade üle järele. "Pärast kõiki neid aastaid", mõtles ta, "pole ma ikka mitte millestki aru saanud". "Isegi Krishnamurti, Alan Watts, isegi Buddha... pole mitte millestki aru saanud." Vaiba muster oli ta lummusesse haaranud. "See on üks võrratu müsteerium", jätkas ta, "nii ilus ja nii arusaamatu. Vaatad seda ühe nurga alt - kõik on ühtäkki nii selge, kristalselt arusaadav, elegantne." Ta kallutas oma pea ühelt küljelt teisele, mustri detaile hoolikalt silmitsedes. "Vaatad aga teise nurga alt - sama selge pilt, kõik on samavõrd mõistetav ja klaar, kuid täielikus vastuolus eelmise vaatenurgaga." Endalegi teadmata hakkas ta tasahaaval imenduma vaiba mustri keskmesse, mõtiskledes aina sellest võrratust müsteeriumist. Minutite möödudes hakkas ta üha enam pisikest tuulispaska meenutama, kuni ühel hetkel lõplikult oma mustri sisse ära kadus.

Avan oma silmad ja tean, et kannatused algamas on taas. Olen lõksus, olen katki ja ma jooksen ringiratast mingis õelas pahas masinas. Mu põsel voolab headuse pisar ning kukub ebaõigluse merre. Ülekohtused hoovused kannavad mu kurjuse randa ning mul ei ole pääsu sellest kannatuste maailmast - meri on ebaõiglane ja maa on kuri. Kui saaks, lendaks aga taevas nagu lind, kuid tiivasid pole mulle antud. Olen kannataja ja kannataja laulu laulan ma Koidust ehani maailma oma õlgadel kannan Süüdistusi esitan ning kriitikat pakun Silmi vesistan ning juukseid kakun Kõikvõimaliku endast annan Kuid midagi vastu ei saa Näitan näpuga sinna kus on vead Sina aga, rumal, salgad kõik maha Aina mind kõigis raskustes nead Sest mina olen ju see, kes on paha! Olen vääriti koheldud, vääriti mõistetud ja vääriti kasutatud. Olen süütu kui talleke, aga maailm mind lihtsalt ei taha!

Minu elus on mitmeid korduvalt esilekerkivaid müsteeriume. Üks selliseid puudutab esseede kirjutamise edasilükkamist. Mis toimub mu mõistuses, kui ma essee alustamise mõtte peale kokku varisen? Miks ma lihtsalt ei alusta ja kuidas saab midagi näiliselt nii lihtsat - millegi ette võtmine - olla nõnda raske, tundudes mõnikord lausa võimatuna. Istunud oma tegemata tööde kuhja otsas ning lasknud sellel müsteeriumil endas settida, tulen ma välja ühe häbematu teooriaga: ma kardan seda, milliseks ma muutun, kui ma midagi ette võtan ja seda tegema hakkan. Sügaval sisimas tunneme, ma arvan, me kõik, enda potentsiaali ees kerget hirmu. Ja essee kirjutamise puhul me kardame samuti, et meist saavad nii kõvad tegijad, et me ei kannata lihtsalt välja, kui kõvad tegijad meist saavad. Teisisõnu, tegevusse süüvimine on hirmuäratav ja sellest tulenevalt tekib meis tõrge. Sest kui avastada mingi maailm läbi oma julge rändamise, on alati oht, et see maailm hakkab meis elama - me kardame seda. Väriseme

Kuulates muusikat sain ühest asjast aru. Keegi on selle muusika taga ja on sinna pannud oma energia, kavatsuse, tuule, mis puhub minu purjesse. Avastada, et oled paat keset tuulist merd, on alati kuidagi ebamugavust tekitav. Muusika võib teinekord inimese ikka päris kaugele ära kanda. Selle peale aga tekib küsimus, et kas ma olen siis tõesti nii kergelt kantav nende erinevate tuulte poolt, nii kergelt mõjutatav, vahetades alalõpmata oma suunda, kaldudes alati pigem dekadentsi poole - võib-olla see ongi see koht, kuhu enamik tormituuli inimesi uhuda üritavad - dekadentsi randa? Võrreldes oma elu muusikaga olen vahetevahel tundnud, et on olemas ka mingi "sisemine" muusika. Ma arvan, et oleks täpne öelda, et see sisemine muusika kujuneb ajaga ning pühendades sellele oma aega ja tähelepanu, muutub ta selgemini kuuldavaks. On aegu, mil muusika kõlab väga selgelt, olles täpse rütmiga, lennukas ja kaunis, kantuna mingist absurdsest inspiratsioonist, mida taga jäädakse igatsema.

Pole ühtki tõsiseltvõetavat ettekäänet mitte hoolimiseks. Samuti pole ühtki tõsiseltvõetavat ettekäänet oma meele mitte treenimiseks, pole ühtki vabandust, mis vabandaks välja tuulelipuks olemise - siia ja sinna, ühel hetkel heietades üht, teisel hetkel täiesti teist juhuslikku mõtet. Miski ei vabanda välja magavat tähelepanu, mis kogu maailma mööda laseb minna, ilma sellest kübekestki nägemata. On tõesti hullumeelne, kui kiiresti võivad mõtted tuhiseda peas ringi, kui kiiresti võivad nad mööduda ja vahetuda, samas kui me ise vaid kiirusejanus sellele karusellile pöördeid lisame. Toome näiteks mingi inimese, kes ilma pausideta vatrab ning ise kuulata ei mõista - ka ennast mitte. Samasugune vadin, ma arvan, käib ta endagi sees, just nagu raadio... ühelt kanalilt teisele, trillallaa-juhhei-möö-täna-on-hmm-oih-miksmiiiiks-aaaga-ei-eii-oi-aa. Ja siis tuleb see kummaline moment, kus ta avastab, et too raadio, mis üürgab üle maja, patrab... kõigest ja eimillestki. Ja ainult siis jõuab pä

Katel on 9 meetrit kõrge ning sellesse avaneb 3 meetri kõrgune värav. Lahtise katla ees talutaval kaugusel asub tugitool, milles istub sünge välimusega noor mees, kelle silmadelt peegeldub lõõmav tuli värava taga. See oli väidetavalt tema enda otsus. Istuda katla ees mis põleb igavesti, istuda seal ning mitte põleda, aga vaadata tulle ning kuulata hääbuvaid karjeid. Iga natukese aja tagant kostub saali lae alt suure, mehhaaniliselt avaneva luugi kolinat. Ma kujutan ette, kuidas ta maa peal olles aeglaselt oma silmi pilgutas, milline tundus see tema perspektiivist. Laugude avamisel tulvab sisse päevavalgus mõnes kopitanud teisipäeva pärastlõunas. Ta tuvastab liikumise ning jõuab hetkega arusaamiseni, et liikuv objekt on inimene, kes end tema sõbraks peab. Ütleme, et see olen mina. Ta näeb mu kortsus kulme, ning esitab mõne rahustava lause, mille ta valib välja oma kajavate seintega mentaalsest rahustavate lausete arhiivist. Seda öeldes teeb ta ühtlasi ka mõttelisi märkmeid minu silm

Hoovused kandsid kunagi ookeaniteedel endaga kaasas üht kivimit. Ükskord juhtus tolle kivimi lähedusse sattuma üks hiiglama suur vaal, kes selle lihtsalt alla neelas. Temast sai jumal isiklikult. Saagu valgus, mõtles ta. Ja valgus sai. See juhtus tema kõhus, ta kõht tulvas valgust täis. Siis ta mõtles, et teeks aga planeedid ja tähed. Ja ennäe - kõht sai veel rohkem täis. Ta täitus uue kuramuse universumiga. Ta ise ka ei tea, miks ja kuidas, aga ühel hetkel ta tegi oma kõhtu ka inimesi. Kõige jaoks, muide, kasutas ta vana head planktonit. Mina ja sina - me oleme planktonisitt! Ja rõõmustagem ja joogem nüüd veini.

Mu kunagine klassijuhataja, kui ta viimast korda meie klassiga kohtus, andis kõikidele mälestuseks diplomilaadsed paberid, mille peale oli vastava isiku kohta kirjutatud mingi riimis olev lause. Minu kohta oli kirjas "meie Mart on Alaru kelles peitub varamu". Mnjah. Väga kangesti tekkis tunne, et taaskord võidutseb viisakus, mis ei lase paista tõel. Ja võta näpust nüüd... kõikide laste kohta öeldi midagi kena ja/või naljakat, samas kui ma ise leian, et paljude tegelaste peale sealt klassist mõeldes ei kerki esimesena sugugi esile mingid nunnud või üllad omadused vaid pigem just need tüütud, rumalad ja lausa kurvad omadused. Mu enda puhul kerkis esile ilmselt see nähtamatu varamu, mis peitus siis ning peitub ilmselt tänasegi päevani minu laiskuse seina taga. Alati on varuks vana hea laiskus. Sest milleks üritada kui... või noh, lihtsalt - milleks üritada? Ja teate mis, mina pole küll mingit varamut endas leidnud. Olen mõnikord isegi otsinud. Olen otsinud ühest ja teisest n

Mu põlvede peal on pitser nurruva kassi näol kui ma ärkan tuulisesse pühapäeva ning tolmurullid rändavad mu akendest sisse. "Algab järgmine päev, algab järgmine päev!", Sergei hüüatused meenuvad justnagu tühjast kohast. Vaatamata banaalustele jääb see päev rikkumata, elu tuksleb minus aina jõudsamalt edasi ning ma alustan oma saatuse sepistamist, sest minu silmadesse on elama asunud keegi, kes näitab mulle tulevikku.

Nägin hiljaaegu üht kummalist vaatepilti. Jalutas mees Eha tänaval, käed mingi teadmata teema ajel emotsionaalselt žestikuleerimas, kui järsku - mehe pea lõhkes, pläraki, tükid kõnniteel ja maja seinal, libisedes ainiti maa poole. Kuskilt ilmus koguni üks vöödiline kass kes nurrudes sündmuspaika ja selles peituvaid varasid inspekteerima asus. Minule oli aga asi paugupealt selge - nii juhtub inimesega, kes tõttab suure ärevuse saatel sihtpunkti, mis alatasa oma asupaika muudab. Nii juhtub kellegagi, kes vaatab ennast pidevalt kõrvalt ning tõdeb aina kasvava veendumusega, et ta on hulluks minemas. Ta taipab ka asjaolu, et märgates oma käitumise kontrollimatut olemust, tema ärevus kasvab. Jalutades põhimõtteliselt ringiratast ümber kvartali, mõeldes üha kasvava pingutusega, kuidas pääseda sellest nõiaringist, kuidas jõuda lõpuks kuhugi pärale, võitleb ta samaaegselt laastava saamatustundega; jõuetuse, lootusetuse, masendusega. "Miks ma olen nii saamatu, nii jõuetu, lootusetu ja m

There is no denial to the fact that everything in the world is interconnected. Everything, in fact, is relayted to everything. In one point it's just a stream of intangible thoughts and in the other point it's an island in the middle of the ocean. The stream of life is endless in it's nets. It is the triumph of both boldness and effort; the manifestation of kindness itself. The ocean of one's soul is infinite in it's variables as well as the soul of one ocean. We're cought in the midst of the turbulent wind, but we still are the masters of the universe. My ramblings galloped further and further away through the cliffs and the desert winds. And the ponderous tumbleweed tumbled together with them.

See oli ühel suvel, ma ei mäleta enam, mis aastal, aga oli suvine aeg keset tolmust Eestit. Me läksime mingi seltskonnaga maale. Seal olid mu õde ja Janek ja lapsed ja Janeki sugulased. Mul tuleb väga vähe meelde, mis seal üldse eriti toimus, mis me seal tegime, kuid mul on meeles midagi muud. Mäletan maja - jah, meenub ka aed, ka palavus ja kuivus - ma mäletan neid küll, aga tegevustest lähemalt, inimestest ja vestlustest, on väga vähe meeles, sest mingi muu asi võttis enda alla suurema osa minu kohalolust. Kui me jõudsime aeda, hakkasin ma tundma õõnsat tunnet oma kõhus. Tollel momendil oli see tunne väga nõrk, tabamatu ja teadvustamatu. Me kogunesime aeda kokku, tõenäoliselt sõime ja rüüpasime midagi lõbusat peale, vestlesime, kaasa arvatud ma ise. Kuid samaaegselt hakkasin ma tasapisi sellest õõnsusest teadlikuks saama. Väliselt ei näidanud ma midagi välja, teesklesin, nagu ma poleks midagi märganud ja mõtlesin, kas ma olen ainuke, kes midagi sellist tunneb. Sest mulle tundub ka pr