tekstivabrik

Nägemus sellest, et inimestel on olemas rollid, mida nad eneste teadmata täidavad, võib tunduda natuke ahistav. Elu jooksul kujundavad inimesed välja oma identiteedi, mis tähistab samaaegselt nende rolli. Kujunevad välja vaated, arusaamad, stiilid, mis kõik moodustavad teatud isikupära. Vahel võib juhtuda ka nii, et inimene otsustab teha mingi valiku just intellektuaalsel kaalutlusel, et selline valik sobib just kokku tema isiksusega (nagu kardina värv, mis sobib kokku tapeediga). Ja võib ilmselt päris julgelt väita, et varem või hiljem tekib väga paljudel tunne, et nad on mingis näitemängus või filmis, kus nad täidavad oma osa. Ja ilmselt kulutatakse ka märgatav aeg oma rolli töötlemiseks, arendamiseks, täiustamiseks. Täna kohtusin oma sõbraga, kes tõi võrdluseks arvutis mängitavad rollimängud, kus mängija arendab oma tegelast erineval moel. Viib ta läbi erinevatest seiklustest, kasvatab tema intelligentsust, jõudu, sümpaatsust, vastupidavust ja veel palju muud. Õpib kasutama mõõka, k

Käsi sirutub prügikasti poole, siseneb sellesse ning hakkab millegi järele kompama. Prügikasti ümber keerleb tolmukübemete spiraal, mis näeb välja nagu galaktika või orkaan. Ja selle klastri keskpunktis on käsi, mis nüüdseks on juba prügikasti lõplikult kadunud. Järelejäänud ööd jääb valitsema tolmu tasane kihin. Mööda tänavat jookseb musta sulejopega mees. Tema sammud on ainsad helid, mis tänaval kajavad. Ta jookseb kiiresti ja ennastunustavalt mööda tühja õhtust tänavat kuni hüppab üle aia ning hoovi peal auto katuselt hüppab edasi maja katusele, kust ta edasi läbi kolme-nelja hoovi rajab samas stiilis endale tee järgmise tänavani. Ja seal jookseb veel, hüppab veel üle aedade, ronib veel üle majade, peaaegu lendab. Maa hakkab samal ajal värisema. Esiteks hakkavad tööle autode sireenid. Koerte haukumine, klaaside klirin. Sammud muutuvad õhulisemaks, sulejope jääb maha ja oma tuule käes lainetavate pükste kergusel hüppab ta üle tänavapostide ja hoidub nende eest, mis veel kukuvad. Järg

Silmapiiril joonistub katustest sakiline joon. Samasugune joon tõmmatakse alla olulisematele ridadele kosmilistes dokumentides enne kui Hommikumantlis Valitseja raske pilk neile kohvirõngast pitseri vajutab. Igas õhtus ja igas hommikus on selline sakiline joon. Ja sinu silmades, kui sa seda joont vaatad, ja sinu juustes, kätes ja jalgades, voolab aastaaegade vaheldumise mahlajuga, mida mõningatest allikatest võib hea õnne korral varahommikusel kellaajal saada, et seda täringute veeretamise kõrvale juua.

Mida muud ühel tavalisel laupäeval teha, kui istuda oma tugitoolis ja lugeda raamatut. Istuda ja lugeda ning lasta end sõnadel kanda. Lasta end kanda, lasta võimalikult vabalt, võimalikult järeleandlikult end raamatusse kaduda. Sahtlid on mõned võib-olla lahti. Kapiuks on ilmselt irvakil ja levitab keldri hõngu. Pildid ei ripu päris otse. Ühe pildi peal on kell, mis näitab alati kolmandat tundi ja ma tean, et praegu on ta vildakalt seina peal, peabki olema. Kogu ruum on vildakas, kõver, laineline. Oma argises laupäeva pärastlõuna meeleolus raamatut lugedes proovin ma korraks muutuda läbipaistvaks, vahest ehk isegi olematuks. Veenan ennast, et lahtine raamat hõljub omal vabal tahtel keset tuba ja et sellel pole mingit pistmist minu olemasoluga. Et on ainult tähed, millest moodustuvad sõnad, millest moodustuvad laused. Ja keegi tegelikult ei loe neid. Lehed keeravad iseennast sest raamat hingab niimoodi. Ja keset tuba hõljub ta sellepärast, et selles mängus juhatavad asjade käiku ainult

Alustan oma päeva silmade avamisega ja näen lage. Ja lae peal on tegelikult tühjus, tühi valge plats. See on lihtsalt üks tuba ja mina magan seal. Mõnikord istun seal, mõnikord loen seal, mõnikord vaatan filmi seal, aga mitte midagi üleinimlikku, paranormaalset, muinasjutulist või midagi sellist. See on, niisiis, tuba. Ja kui mu silmad on avatud, siis ma näen seda. Ma näen lage, mõnikord tekki, mõnikord seina, kui ma ärkan. Samal ajal ma hingan... sisse-välja, sisse-välja ja nii edasi. Ja siis ma keeran ühelt küljelt teisele, pomisen vahepeal midagi. Ääretult lihtne värk tegelikult. Edasi tõusen voodist üles, panen riided selga ja siis teen misiganes tegevusi, mis mulle ette satuvad. Üks asi on aga väheke imelik. Mõndadel päevadel toimuvad kõik need lihtsad liigutused väga vaevaliselt. Ja raske mõttetegevus saadab mürinal kõiki toiminguid. Minu küsimus on, et kuhu kaob nendel päevadel energia, millega ringi liikuda. Kuhu ta läheb? Ja ma arvan, et ma olen leidnud vastuse. Aga ma panin

Üle maantee veerevad kuumast tuulest kannustatud üksikud vankrirattad. Samal ajal jalutab tee peal seltskond sõnatuid inimesi. Nad on kuumal päeval maantee peal jalutamas nagu lodi, mis on udusel päeval jõe peal sõudmas. Jõgi, millel see lodi tasahaaval uduse hommiku embusesse kaob, voolab rahulikult läbi metsade ja läbi ühe määratu rohelise maa, kus keset üht määratut muruvälja on üks tilluke maja. Kuumal päeval jalutab maantee peal seltskond sõnatuid inimesi. Kui päike on juba loojumas, jalutavad nemad rahumeelselt edasi. Nad jalutavad nagu nende sammud oleksid sulin, mille saatel toimub kulgemine mere suunas. Keset määratut muruvälja tillukeses majas akna taga on laud. Hämar tuba lõhnab lõpmatuse järele ja laua taga istub mees. Raamatu ridadele on puuritud süvenenud pilk ja veergudele paistab punast valgust.

Akna tagant vaatas talle keegi kavala näoga otsa, aken möödus osana ühtlasest voost, mille moodustasid tänava kokkukasvanud majad. Selliseid aknaid möödus veel mitu tükki. Aknaid möödus ja uksi möödus, inimesi möödus, masinaid möödus. Mõned kavalad näod võib-olla möödusid veel. Aga selleks ajaks olid näod ja aknad ja muu selline kõik ununenud. Ta oli oma ratta parkinud ja vedanud oma pisikese universumi läbi kevadiste häälte ja lõhnade auditooriumisse. Auditooriumi seinte kaja ja pinkide reastus pakkus alati talle nalja. Eriti just õppejõu hääl, mis oli kaja tõttu tema huulte liikumise suhtes sünkroonist väljas. Loengusisene aeg kadus alati vattide sisse ja muutus ise eristamatute helide kuminaks. Loengusaali ees seisis alati inimene ja eriti kevadeti võis tunduda, et tema hääl väljendas kõige suuremat üksildust ja kurbust. Ning et tema jutt oli tegelikult kummaline laul, mis kõneles valust kõige armastavamal ja kaastundlikumal moel. Õppejõud vaatas aknast välja. Tema prilliklaasidelt

Kohasus, õigeaegsus. Püüdmine, hetkest kinnihaaramine, õiges kohas liigutamine, tardumuse tühjendamine. Valesid lööke pole olemas. Mahub igasse sekundisse siili stiilset torget. Teadmatus on fakt, selle taevalaotus ei kohusta talupoegasid taludesse tarduma. Maa ja ilm ja horisondi vaim kutsuvad sind osalema eikuhugileveeremise punšiõhtul. Meie veedade veergudel veedavad veetlevad vesipühvlid oma vedelate vendade vahel veetlevaid vestluseid. Kõik on õige, kõik on vale. Kardinatagune õhk kinnitab keha. Põranda keskel on auk, augu keskel on põrand. Madala laega tuba, mille seintes tuksleb muusikaline male, akendest ronib sisse Eha.

Kuskil on elu. On liikumine, motivatsioon, põhjus ja tagajärg. On mõisted, tähed, sõnad ja laused, abstraktsioonide pikk tunnel. On mehhanismid, energia, mis nad tööle paneb, seadused, mille järgi nad töötavad. Pikk tunnel on liikumatu, kivine, külm. Paberil on valemid, numbrid, tähed, mis midagi tähendavad, kuhugi osutavad. Kuhugi... On emotsioon. Seda nimetatakse näiteks kõledustundeks. See emotsioon, mis end ilmutab, kui näha maailma väljapääsmatu ettemääratuse liikumatu koridorina. See sõna on "emotsioon". Emotsioonil on põhjus, mis selle esile kutsub. "Ma olen vihane sellepärast, et...", "ta armus temasse sellepärast, et...", "ma arvan, et see on ilus ja muide, ma tean, kuidas see mu ajus välja näeb, ma isegi tean, miks ma ilutunnet kogen" (ta isegi teab, miks seda looduses vaja on, ta on väga tark). Niisiis, seda nimetatakse emotsiooniks. "Ahistus" on näiteks ühe emotsiooni nimi. Seda kogetakse siis, kui tuntakse, et ollakse