tekstivabrik

Mind ajab taga pliiats. Iga sammu kohta, mis ma tema eest põgenen, kirjutab ta ühe sõna. Ja iga sõna, mis ta kirjutab, põleb maasse ja muudab selle koos aina juurdejoonistuvate sõnadega tükkhaaval kõrbeks. Ma peaksin lõpetama jooksmise või muidu ma muudan terve maailma kõrbeks. Enda seljataha vaadates ma näen lauseid, millest ma ei saa aru, lauseid, mis tunduksid just kui üksteisele vastu rääkivat, neis puudub loogika ja järjepidevus, aga siiski suudavad nad miskipärast jätta mulje nagu nad on seesama jõgi ja seesama jutt, mis selles kogu aeg voolanud on. Oma olematu mäluga esindab see jutt igavest hetke, milles viibib pliiats. Mälu on ainult illusioon, mis tekitab kiusatust sellesse ennast elama uskuda, kuigi seal on see, mida see pliiats eelmises hetkes või eelmises elus nimetas kõrbeks... Kus pildid tegelikust maailmast avalduvad vaid miraažidena. Kuskilt on tulnud mingi udu. Kõige ilusam ja võluvam udu... Ja edasi kõndides ma meelitan sind, oo Maailm, avaldama, paljastama oma uusi

Olen mõni aeg lihtsalt istunud, vahtinud mingeid videosid, kuulanud muusikat, joonud teed, söönud midagi, rääkinud mõned vestlused. Ja nüüd istun natuke edasi. Kirjutan blogi. Vaatamata oma väga madalale füüsilisele aktiivsusele ja justnagu mandunud olekule, ei ole minus ruumi süngusele. Mingi rahulik leplikkus oleks nagu ennast minusse sisse seadnud ja võtnud selle ruumi ära. Aega on siginenud juurde... Niipea kui peas hakkab lubama, et mõtted hakkavad tegelema millegi üle muretsemise või lootmisega, eeldamise, plaanitsemisega - ühesõnaga minu rahuliku olemise vägistamisega, taban ma selle juba eos ära ja neutraliseerin sellest sündiva mõttelise pätaka täpselt samamoodi - juba tekkefaasis, juba viljastumishetkel - nii et tal ei tekiks oma elu, mida mina peaksin pärast hakkama alal hoidma ning edasi kasvatama lihtsalt sellepärast, et ta kutsuks mind isaks. Ma hammustan selle peale leiba ning mugin seda. Silmad vaatavad rahulikult tühjusse. Hea leib on