Karavan
Linna on sattunud karavan. Ja linnaelanikud ei tea, et paari päeva pärast on mingil müstilisel põhjusel kõikide ellu saabunud värske selgus. Karavan läbib linna kui unenägu, mis on ilus ja kujutlusterohke, ent ununeb samuti nagu unenägu. Läheb edasi, kaob, nagu poleks teda seal olnudki, diskreetselt, koristades oma jäljed. Ent midagi tegelikult jääb. Kummaline selgus. Mis on ühes karavanis see, mis toob linnaelanikele selguse? Kas tõesti need etteasted ja vigurid? Tehakse šõud, tuuakse naeratusi nägudele, eksootikat, soojust. Kuid see ei ole see. Nad tulevad karavanis ning levitavad linna peale midagi hoopis seletamatut. Nad tulevad nagu koristajad, nagu sanitarid; puhastama mõistust üleliigsest prahist, puhastama taotluseid, tuues selgust ja läbipaistvust igasse tegevusse. Just nagu oleks neil kaasas, kusagil vagunis, mingi müstiline komponent, mida nimetatakse selguseks silmas ja mida nad linna peale paiskavad. Inimesed ärkavad üles päeva, mil karavan on läinud, ja tõepoolest on