Hetkeks tajusin, kuidas kindlakskujunenud käitumismallid mind piiravad. Kui ma poleks seda tajunud, poleks ka sündinud seda postitust. Ma ei ütleks isegi, et tegu oleks kindlakskujunenud käitumismallidega, vaid pigem hoopis jäikusega. Ärevusega, mis kaasneb igal tegevusel. Ma ei taha seda postitust samas liialt koormata väsitavate abstraktsioonidega. Aeg on vahelduseks ka siseneda pildilisemasse tekstimaailma. Kohta, kus tekst ei ürita hoomata ja haarata ja hinnata, kohta, kus tekst ei õpeta ega noomi kedagi. Ruumi, mis pole päris ruum, aega, mis pole päris aeg. Raamat, mida hämaras ärklitoas hoiab käes väike tüdruk, on kui võluaken, millest vaadates võib sattuda kõige imelisematesse paikadesse. Füüsiliselt asub tüdruk oma toas, kuid võiks ütelda, et tegelikult asub ta tolles raamatus, selle lõpututes avarustes. Ta näeb seal tumesiniseid pilvi, mis õhtust sügistaevast täidavad. Hingab sisse jahedat sügisõhku ning tunneb, kuidas need pilved oma kõikehõlmavusega haaravad ta, viivad t