tekstivabrik

Hoovused kandsid kunagi ookeaniteedel endaga kaasas üht kivimit. Ükskord juhtus tolle kivimi lähedusse sattuma üks hiiglama suur vaal, kes selle lihtsalt alla neelas. Temast sai jumal isiklikult. Saagu valgus, mõtles ta. Ja valgus sai. See juhtus tema kõhus, ta kõht tulvas valgust täis. Siis ta mõtles, et teeks aga planeedid ja tähed. Ja ennäe - kõht sai veel rohkem täis. Ta täitus uue kuramuse universumiga. Ta ise ka ei tea, miks ja kuidas, aga ühel hetkel ta tegi oma kõhtu ka inimesi. Kõige jaoks, muide, kasutas ta vana head planktonit. Mina ja sina - me oleme planktonisitt! Ja rõõmustagem ja joogem nüüd veini.

Mu kunagine klassijuhataja, kui ta viimast korda meie klassiga kohtus, andis kõikidele mälestuseks diplomilaadsed paberid, mille peale oli vastava isiku kohta kirjutatud mingi riimis olev lause. Minu kohta oli kirjas "meie Mart on Alaru kelles peitub varamu". Mnjah. Väga kangesti tekkis tunne, et taaskord võidutseb viisakus, mis ei lase paista tõel. Ja võta näpust nüüd... kõikide laste kohta öeldi midagi kena ja/või naljakat, samas kui ma ise leian, et paljude tegelaste peale sealt klassist mõeldes ei kerki esimesena sugugi esile mingid nunnud või üllad omadused vaid pigem just need tüütud, rumalad ja lausa kurvad omadused. Mu enda puhul kerkis esile ilmselt see nähtamatu varamu, mis peitus siis ning peitub ilmselt tänasegi päevani minu laiskuse seina taga. Alati on varuks vana hea laiskus. Sest milleks üritada kui... või noh, lihtsalt - milleks üritada? Ja teate mis, mina pole küll mingit varamut endas leidnud. Olen mõnikord isegi otsinud. Olen otsinud ühest ja teisest n