tekstivabrik

Õhtusest aknast voogab sisse jahedat talve-eelset hõngu. Ma vaatan sealt välja ja keset ümbritsevat pimedust näen kuskil puude taga asuvaid kaugeid tulesid. Kuskil seal, teiselpool horisonti, sealpool pimeduseloori, kuskil ikka liigub keegi -- elab, hingab, vaatab, mõtleb. Temagi ehk tunneb seda kauguse jahedalt pehmet tuult, mis varjude maailmast sosistab. Ta astub mööda pimedat maanteed, kus seltsiks tal ainult need sosinad ning mõtted, mis pimedust täidavad. Ja uskumatu ju oleks, kui temagi, kes ta seal teadmata kohas kõnnib, kes mulle on võhivõõras, samamoodi eemalolevalt kellestki tundmatust unistaks.

On õhtu. Ja vaikuses, rahulikult voolab hetkede jõgi, mis mind oma hoovusega kaasa viib. Kuhu ta läheb, millistest kohtadest ta mind läbi kannab, on mulle teadmata. Võib-olla torman homme läbi kärestike ja hoian tardunult oma paadiservadest kinni, lootusega et kõik lõpeb hästi, võib-olla jätkub seda rahulikku kulgu ka homsesse päeva. Ükskord, ma mäletan, liuglesin ma oma paadiga mööda tohutut klaasist veerenni, mis viis mind läbi pilvede. Ma ei tihanud allapoole vaadata, jälgisin vaid neid mööduvaid pilvi ja taevasina tagant aimatavaid tähti. Mul on tunne, et miski minust on tänase päevani sinna üles jäänud. Ja mida aeg edasi, seda enam tundub, et minu saatus on minna ükskord läbi selle taevasina, sinna kus on tähed. Ning pealegi... ma arvan, et see, mida nimetatakse reaalsuseks, kuulub tegelikkult samasse patta nendega, mida nimetatakse ebareaalseteks. See on üksnes mõiste, mille on leiutanud inimene, et asju liig keerulises maailmas lihtsustada. Inimene, kes on reaalsuse mõistega üri

Kui vaid mõistaks, mis asi on aeg. Aru saada selle kulgemisest, tunda seda ning mõista, kuidas üks hetk teisest nii erinev saab olla. Ma arvan, et ma olen seda kogemust kogenud... aga see oli vaid hetk. Ning järgmiseks ma ta unustanud olingi. Minu hetkemõte ütleb, et ei ole vaja otsida omale eesmärki või ajendit, et olemas olla. Ainus, mida tuleb teha, on olemas olla ja mitte ootama jääda. Mõte võib ennast kunagi hiljem ilmutada. Siis kui sa selle enda jaoks välja oled mõelnud (või siis leidnud, kuidas ise soovid sõnastada). Olla siin ja praegu, hõlmates kogu oma elu sünnist surmani ja väljendada seda kõike just nüüdsel momendil. Just praegune sina on see, kes hoiab enda käes kogu oma saatust. Enesele aru saamata pärandad sa selle vastutuse varsti oma tulevasele sinale, kes ei pruugi enam endine olla. Aeg on hiline. Ma parem lähen magama. Mul on tunne, et vanad ammuunustatud hammasrattad on uuesti tööle hakanud. Ja see on hea märk.

Reaalsus on üks väga suhteline asi. Vähemalt siis, kui inimene olla. Täna ma suutsin üle pika aja tulivihaseks minna ja enesevalitsuse kaotada. Noh... sedasi räägin ma nüüd, kui ma olen "reaalsusetaju" tagasi saanud. Räägin enesevalitsusest ja taolistest asjadest. Tibake naljakas, eks ole -- ennast valitseda. See eeldab igal juhul seda, et inimene ei ole üksmeelne tervik. Ning nagu selgub, on tal probleeme oma erinevate osapooltega kokkuleppele jõudmisega. Kuid ikka peame me ennast kellekski konkreetseks, kuigi see on ainult illusioon. Meie mälu loob imidži, mis on tegelikult juba aegunud. Ja mõttetult kulub aeg, üritades ennast kellekski vorpida. Ma ei arva, et ennast kindlaks üksuseks pidada tuleks. Üks inimene on terve maailm. Tema katsed seda põhjatut süsteemi numbrite ja sõnade abil süstematiseerida on määratud luhtumisele. See ei ole tee arusaamiseni. Et tõeliselt Aru Saada, peab õppima nägema. Ja seda ilma, et nähtut sõnadessepanemisega hävitada. Nojah... näed

Aeh... mõtlemine võib tõepoolest üks pagana needus olla. Mulle tundub, et seda tehakse liigagi palju lihtsalt tegemise pärast. Keda aga teenivad mõtted? Kas inimene ongi siis puhtalt migite ideede kogum, mis vastavalt oma mustrile opereerib? Mõtted peaksid inimest teenima, mitte vastupidi. Mõtlemisest võib saada lõpuks kinnine ring, kus inimene aina kirub seda, et ta mõtleb liiga palju ja süveneb oma frustratsiooni, kuni ta võib-olla lihtsalt väsib ning otsustab, et talle ei ole seda jampsi vaja ning lõpetab. Tegemine võib teinekord lihtsalt ületamatult raske tunduda. Eriti sellega alustamine... Sajad ideed kerkivad enne millegi alustamist pähe ning sikutavad mind püksisäärest, et mu tähelepanu pälvida ning mind midagi lihtsat, läbikorratut ja nüristavat tegema panna. Väikesed kuradid sellised! Pisikesed tüütud mõtteärbeldised. Oh mind armetut hingekest... viimasel ajal olen ma nagu unes ringi käinud. On vaja midagi algatada. Ma tunnen, et tahan seda -- midagi tõeliselt Teha. Ja tegeli

Vaikselt on päev veerenud õhtusse ja mina istun siin, mõtlen möödunud päevadele. Ja tundub nii, et mida enam otsida nendes leiduvat mingit terakest või mõtet või tunnet, seda kindlamalt on minu üritused määratud luhtumisele. Kuid milleks otsida, kui edasiantav on tulnud juba spontaanselt keelele? Eile siis nägin ma taas kord üle harjumatult pika aja oma klassivenda ja sõpra Karli, kes oli äsja tulnud Kanaaridelt. Esimesel silmapilgul kui ma teda nägin, ilmus mu näole muhelus, mida ei olnud võimalik varjata. Vana hea sõbra nägemise värk. Nojah... loomulikult oli ta märgatavalt pruunim, kui keskmine põhjamaa inimene. Ka see lisas muhelusele ilmselget jõudu. Oli üsna tore kuulda muljeid ja niisama vestelda, kuid mida aeg edasi, seda tuttavlikumaks, igavamaks ja paratamatult osaliselt ka tüütumaks muutus tema kohalolek. Justkui vana, tuhat korda kuulatud laulu järjekordne taasesitus. Tänane päev oli sellele jätkuks. Kurb on see, et nõnda lähevad kaotsi pooled sõnumid, mida sulle edastataks

Kui olla pikemat aega suhteliselt üksinda, hakkab sinu taju ümbritsevast maailmast tasapisi kaugemaks muutuma. Lüngad, mis on tekkinud, täidetakse kujutlusvõime viljadega, pannes su uskuma, et nad esindavad tõelisust, olles tegelikult sinu enda hirmude ja ihade varjud. Kohas, kus sind ümbritsevad inimesed, võib isoleeritus hulluks ajada. Tahaks minna eemale -- sinna kus ei ole teisi, kelle kohta endale väärastunud arusaamu tekitada. Või kui tõesti oleksid inimesed, siis olgu nendeks head sõbrad, kellega on ei oleks arusaamatusi. Oeh... mul on tunne, et ma ei saa enam iseendastki aru. Jah... vahel võiks koguni öelda, et ma ei saa mitte kui millestki enam aru, justkui oleksin ma oma maailmas nõnda frustreerunud, et ma kogu kupatuse sealt lihtsalt välja viskan, keeldudes seda tunnistamast. Päevad on nagu unenäod, kus ma pidevalt ringiratast liigun, üritades midagi leida, teadmata samas mida. Ma nagu üritaksin millestki aru saada, kuid mida kaugemale minna, seda mõttetum kõik tundub.

On kohti minu peas, kuhu mulle meeldib iga teatud aja tagant jälle tagasi tulla. Võib-olla ei olegi neid kohti mitu? Ma hakkan mõtlema, et iga kord kui ma lähen sellest kohast eemale rännakule, leian ma midagi uut. Nojah.. mõnikord on see uus asi lihtsalt maskeerunud vana, kes tahab endale kodu leida, aga vahetevahel võib nende uute avastatud asjade seast leida ka midagi väärtuslikku. Sellisel korral võtan ma ta endaga kaasa ning uitan edasi. Aga lõppkokkuvõttes jõuan ma ikka sinna, kus tundub olevat minu kodu. Olen mina ta selleks nimetanud, või keegi teine minu eest, ei tea. Jõudes sinna tagasi, ehin ja sisustan ma ta avastustega, mis ma oma rännakul olen kogunud. Sõltub ilmselt minust, mis ma sellest maailmast kaasa olen noppinud. Võiks ju arvata, et kui keegi juhtuks nägema seda kodu minu peas, suudaks ta ka aimata, kes ma inimesena olen. Aga ma ei tea. Kas see sisustus jutustab minu hingest kellelegi peale mu enda? Jah... arvatavasti midagi ikka. Aga mõned minutid tagasi avast

Jõudsin hiljaaegu järeldusele, et mulle ei piisa ainult isikliku päeviku pidamisest. Vaja on moodust oma mõtteid kirjalikult kuidagi ka väljastada. Kasutada seda suurepärast võimalust end hääletult kuuldavaks teha. Siia hakkavad ilmuma killukesed minu mõttemaailmast. Paraku pole sõnad selle edasi andmiseks piisavad. Vaja läheb ka lugeja omapoolset panust, tema aktiivset osalust. Lift liigub alla sügavusse. Minekut saadab krigin ja kolin. Üles vaadates võib näha massiivset roostes ketti, mis kogu kupatust pimedast ja kaugest liftišahti laest kilomeetritepikkuse käena haarde all hoiab. Läbi põranda metallvõre võib näha samavõrd lõputut sügavust, mis aina jätkub... jätkub... jätkub...