tekstivabrik

Katel on 9 meetrit kõrge ning sellesse avaneb 3 meetri kõrgune värav. Lahtise katla ees talutaval kaugusel asub tugitool, milles istub sünge välimusega noor mees, kelle silmadelt peegeldub lõõmav tuli värava taga. See oli väidetavalt tema enda otsus. Istuda katla ees mis põleb igavesti, istuda seal ning mitte põleda, aga vaadata tulle ning kuulata hääbuvaid karjeid. Iga natukese aja tagant kostub saali lae alt suure, mehhaaniliselt avaneva luugi kolinat. Ma kujutan ette, kuidas ta maa peal olles aeglaselt oma silmi pilgutas, milline tundus see tema perspektiivist. Laugude avamisel tulvab sisse päevavalgus mõnes kopitanud teisipäeva pärastlõunas. Ta tuvastab liikumise ning jõuab hetkega arusaamiseni, et liikuv objekt on inimene, kes end tema sõbraks peab. Ütleme, et see olen mina. Ta näeb mu kortsus kulme, ning esitab mõne rahustava lause, mille ta valib välja oma kajavate seintega mentaalsest rahustavate lausete arhiivist. Seda öeldes teeb ta ühtlasi ka mõttelisi märkmeid minu silm