tekstivabrik

Mägede jalamitelt veerevad, vaibaga kaetud treppidelt veerevad, katustelt veerevad, kindad käes, veerevad, kastidesse veerevad, tubadesse veerevad, õuedesse veerevad, hõbepaberisse rulluvad, lumepallidesse rulluvad, biskviitideks rulluvad, orgudeks moonduvad, taimedeks moonduvad, kristallideks moonduvad, liblikateks moonduvad, seintest lähevad läbi, tulest lähevad läbi, masinatest lähevad läbi, sõnade vahelt imbuvad, lehtede vahelt imbuvad, meelekohtade vahelt imbuvad, nahka imbuvad, mõtteisse imbuvad, atmosfääri imbuvad, pilvedest kukuvad, kalju servalt kukuvad, akendest kukuvad, aukudesse kukuvad, kaevudesse kukuvad, maapragudesse kukuvad, kildudeks kukuvad, tükkideks kukuvad, surnuks kukuvad, plahvatavad, hävivad, lõppevad, kaovad, muutuvad olematuks, muutuvad olevaks, muutuvad sinuks, muutuvad minuks, muutuvad siniseks, muutuvad punaseks, muutuvad suuremaks, muutuvad väiksemaks, kasvavad rebaseisaks, kasvavad banaanipuuks, kasvavad raamatuks, kasvavad ookeaniks, kahanevad tuvimunak

Oli teada, et tulemas oli suur torm. Selleks valmistati ette nädalaid. Tegeleti põhiliselt kolimistöödega, tassiti oma kraami autode peale, tühjendati maju, koristati ja külastati prügimäge. Öösiti oli väike linn täiesti liikumatu, kuna kõik magasid, et varuda jõudu järgmise päeva kurnavateks tundideks. Ilmad olid siis ilusad, üldine õhkkond pühalik. Oma kodu mahajätmine, selle puhastamine ja viimistlemine oli riitus, austamaks oma juuri ja mälu ning jätmaks vääriliselt hüvasti kohalike vaimudega. Tormi lähenedes hakkas maad võtma üha enam apokalüptiline meelsus. Oli paljusid, kes läksid taolise vaimse rõhu all hulluks, mõned sooritasid tagasihoidlikult ka enesetapu, olles oma pesades justkui mingi metafüüsilise monstrumi poolt aegamisi lömastatud. Lõpu lähenedes hakati linna erinevates paikades laulma, pille mängima ning tantsima. Saadi kokku, et lõpuendelise taevasügaviku all tunnistada oma inimsust. Atmosfäär oli laetud pingega, mis pärines mingist teispoolsusest, tunda oli ka kohav

Püsitutest piltidest, mis Vanaisa peas virvendasid, kristalliseerus mingi tundmatu vorm. Vanaisa oli terve päev mõttes ja ei rääkinud eriti kellegagi. Tavaliselt oli ta hommikulauas äärmiselt jutukas ning tögas ja näpistas päeva jooksul kõiki ettejuhtuvaid inimesi. Sel päeval hoidis ta kuidagi enda ette. Luges ajalehti, kuulas raadiot ning jalutas toast tuppa. Vahel hoidis ta käes mõnda raamatut ja silmitses seda leheküljehaaval. Tema pilk libises kõigest sujuvalt üle, vaadates nagu läbipaistvat miraaži. Kui kätte oli jõudmas õhtupoolik, muutus Vanaisa peaaegu liikumatuks. Me ei lasknud sellest endid eriti häirida vaid isegi nautisime rahulikku vaheldust. Mina ise lugesin üle pika aja ilusaid luuletusi ning sõin köögis häbitult ära pool torti. Õhtul hiljem läksin huvi pärast Vanaisa tuppa, valmistunud ette ehmatusteks ja teravmeelsusteks, aga Vanaisat ei leidnud. Tema toolil vedeles vaid mingi ebamäärane metallitükk. Järgmisel päeval oli kõik endine. Vanaisa oli oma tavapärases olekus