tekstivabrik

Suure ilu ümber koondub erakordne mikrokosmos, mille tihedus on muu maailmaga võrreldes mitmekordne. Seadused selles pisikeses biosfääris ümber kauniduse on nihkes tavamaailma seadustega, kohati isegi pea peale pööratud. Suure ilu ümber, samuti nagu musta augu ümber, on omalaadne sündmuste horisont. Kõik, mis on ületanud sündmuste horisondi, ei pääse enam kunagi välja suure ilu kütkest, mis valitseb tolle eraldatud mikrokosmose keskmest. Samuti katkeb sündmuste horisondi ületamisel ka ühendus ümberkaudse maailmaga. Ilu kütkes aga säilub sellest kontaktist illusioon; lummusesse sattunu varustatakse lootuse, positiivsuse ning vabaduse pettekujutelmaga. Välise vaatleja silmis kahaneb ilu kütkesse sattunu vaid pelgaks virvenduseks sündmuste horisondil. Tuleks aga arvestada, et nood, kes on suurele ilule nõnda lähedal, et näevad tema sündmuste horisondil virvendavaid mehikesi, on tõenäoliselt ka ise, enestele teadmatultki, teel suure ilu vältimatusse lummusesse. Nad on osakesed suuremas

Sõnade teravus nende rääkimisel, kirjutamisel ning mõtlemisel lõikab läbi valede kesta ning haarab tõde. Tõe vaimust õhkuvad vakatamapanevad sõnad, mille kõla ja tähendus sulavad maagiliselt üheks, käivitades taju ning kaevudes juuripidi silmadest välja. Kütked ja võrgud, mis heidetakse sõnadega üle kuuldeläve, moonutavad reaalsust ning kehtestavad tõe, mis on tõelisemgi veel kui käegakatsutav maailm. Kütked ja võrgud ja niidid, mis nähtamatuna asjade vahel voogavad, on palistet sõnade haloga. Mängeldes sõnadega, mängeldes tõega. Teadvuse ookeani pinnale kerkib uusi matemaatikaid.

Genialistide klubi aknast välja vaadates võib näha üht maa seest väljaulatuvat toru, mille otsas on Genialistide klubi silt. Sildi tagant kerkib suitsujuga, mis torust välja tuleb. Asi nimelt selles, et Genklubi hoovi all oma 5 meetri sügavusel asub üks teine, vähemtuntud klubi. Nimelt Mässumeelsete Hammasrataste klubi. Hammsrattad üle Eesti on tulnud kokku, kolinud Genklubi juurde ning asutanud omaette maa-aluse tehas-klubi. Nördinud oma ebaõiglases töökoormuses, mis neile riigi masinavärgi poolt peale on surutud, on nad otsustanud lüüa punti, võtta ohjad endi kätesse ning teha sellest närusest riigist natukenegi parem koht. Paljud seda ei tea, aga näiteks nõud, millest Genklubis süüakse, on toodetud Mässumeelsete Hammasrataste klubis (MHK-s); samuti tuleb sealt ka suurem osa Gen'i mööblit, mille eklektilisus kõneleb ka MHK tootmispõhimõtetest. Hing on masinavärki sisse läinud. See pole enam uudis. Nähte sellest fenomenist oma laiemal kõlapinnal võib leida juba 90. aastatest.

Alfred Tüür on oma unenäkku kinni jäänud, konutanud seal juba pea seitseteist aastat. Aga see oli siis ta enda valik - mitte ärgata. Tänasel päeval ei tea ta aga isegi, et näeb und. Oma unenäos on ta viimased 5 aastat elanud üksikul saarel, veendumuses, et ta tahab sealt ära pääseda ja inimesi näha. Ärkveloleku maailmas arvatakse, et Alfred Tüür on koomas. Kuid see ei ole päris nõnda. Kuusteist aastat ja üheksa kuud tagasi otsustas Alfred enne uinumist, et ei ärka oma unest kunagi üles. Ja seega praegu ta "lihtsalt" magab. Selleks on tal eraldatud oma palat haiglas. Alfred aga ise, nagu öeldud, oma unenäos, on hoopis üksikul saarel. Ta veel ei tea seda, aga homme, olles läinud retkele saare keskele, avastab ta, et saare keskel on salajane järv, mille keskel on omakorda veel üks saar. Ta ujub sinna saareni ning avastab, et kogu see jamps hakkab jälle otsast pihta - ta leiab end täpselt selle sama saare pealt. Ja minnes avastama selle saare südant, leiab ta jälle selle sa