tekstivabrik

Ma ei tea... Ei oska ka midagi erilist ja tarka siia ka kirjutada, aga samas tahaks rääkida millestki. Võib-olla panen ma endale mõttetuid diagnoose, kuigi midagi tegelikult lahti ei olegi. Oijah. Ma nagu ootaksin midagi. Või siis kedagi? Tuleks vaid keegi või sünniks vaid miski. Äärmine passiivsus. Saaksin ma öelda, et midagi pole toimunud või et keegi pole endast märku andnud? Ilmselt mitte. Asi on vist hoopis selles, et ma pole eriti kuskil kohal olnud. Vaid eemal, üksinda oma hallis liikumatuses. Parem, kui ma edasi kirjutada ei üritaks. Ma olen tegelikult juba praegu jõudmas oma vanale heale järeldusele, et see probleem on mul suures osas väljamõeldud. Kuigi jah.. siiski: midagi ma nagu ootan. Samas ise magan. Oookei.. sellesse mõteteringi ma ei taha sattuda. Oracle: Sorry, kid. You got the gift, but it looks like you're waiting for something. Neo: What? Oracle: Your next life, maybe. Who knows? That's the way these things go. Huvitav.. kas see on mingi veider alateadvuse

Seinakell tiksub tasaselt. Istun ja kuulan. Vahel on õhk, vahel on aeg, vahel on maailm, vahel on lõpmatus... vahel on tühjus. Istun, kuulan ja tiksun isegi tasaselt edasi.

Mul tekkis inspiratsioon midagi head ja huvitavat teha... Midagi ehk isegi mõttekat ja kasulikku. Hea mõte on kindlasti kirjutada oma blogi edasi... Hmm. Ma loodan, et seda ka loetakse vahetevahel (olgugi, et olen pikka aega siin vaikinud). Kuid jah --> aktiivsus sünnitab aktiivsust. Ning seega mõtlesin ma hoida ennast teatud aeg mingis heas ja arendavas tegevuses, lootuses, et see viib mu mingisse voolu. Mäletan, et kui ma esseed kirjutasin, siis oli mul taga tõesti mingi jõud, mis mind sellele keskendas. Mõtted olid koondatud oma teemale, sellest aru saamisele ja selgeks tegemisele. Ühesõnaga, oli mingi asi, millega nägin vaeva. Magus pingutus, mis tegi meele rõõmsaks (ja ka erksaks loomulikult). Kool on harva see koht, kus midagi erilist juhtub (vähemalt piisavat erilist, et seda blogis mainida) ja ega ka täna ilmselt ei olnud selles osas eriline päev. Jah... eks ole ilmselt nii, et ma olen selle va kooliga lihtsalt liiga harjunud, et sealtoimuvat millekski pidada. Kuigi... võib-