tekstivabrik

Akna tagant vaatas talle keegi kavala näoga otsa, aken möödus osana ühtlasest voost, mille moodustasid tänava kokkukasvanud majad. Selliseid aknaid möödus veel mitu tükki. Aknaid möödus ja uksi möödus, inimesi möödus, masinaid möödus. Mõned kavalad näod võib-olla möödusid veel. Aga selleks ajaks olid näod ja aknad ja muu selline kõik ununenud. Ta oli oma ratta parkinud ja vedanud oma pisikese universumi läbi kevadiste häälte ja lõhnade auditooriumisse. Auditooriumi seinte kaja ja pinkide reastus pakkus alati talle nalja. Eriti just õppejõu hääl, mis oli kaja tõttu tema huulte liikumise suhtes sünkroonist väljas. Loengusisene aeg kadus alati vattide sisse ja muutus ise eristamatute helide kuminaks. Loengusaali ees seisis alati inimene ja eriti kevadeti võis tunduda, et tema hääl väljendas kõige suuremat üksildust ja kurbust. Ning et tema jutt oli tegelikult kummaline laul, mis kõneles valust kõige armastavamal ja kaastundlikumal moel. Õppejõud vaatas aknast välja. Tema prilliklaasidelt

Kohasus, õigeaegsus. Püüdmine, hetkest kinnihaaramine, õiges kohas liigutamine, tardumuse tühjendamine. Valesid lööke pole olemas. Mahub igasse sekundisse siili stiilset torget. Teadmatus on fakt, selle taevalaotus ei kohusta talupoegasid taludesse tarduma. Maa ja ilm ja horisondi vaim kutsuvad sind osalema eikuhugileveeremise punšiõhtul. Meie veedade veergudel veedavad veetlevad vesipühvlid oma vedelate vendade vahel veetlevaid vestluseid. Kõik on õige, kõik on vale. Kardinatagune õhk kinnitab keha. Põranda keskel on auk, augu keskel on põrand. Madala laega tuba, mille seintes tuksleb muusikaline male, akendest ronib sisse Eha.