tekstivabrik

Viimastel hommikutel on pea olnud mõtetest paks ja sogane. Mõtted on lärmakad ja tüütud. Pahatihti nii lärmakad, et ma hakkan iseendaga rääkima. Ja täiesti absurdsetel teemadel. Nad võivad näiteks vaielda selle üle, kas.. ee.. kõndimine on tore või mitte. Nad arutleksid ükskõik kui mõttetu teema üle. Ma aeg-ajalt ütlen neile et nad oleksid VAAAAIITT!... aga siis ma räägin endaga edasi. Noh sedasi on eriti mõttetutel päevadel. Neid ei esine õnneks ka liialt tihti. Aga miskipärast viimastel hommikutel on nii olnud. Õhtuks muutub olemine reeglina selgemaks ja konstruktiivsemaks. Saan aru, et asju teha on tore ja isegi teen ühtkomateist. Oleks ütlemata tore lõpetada hommikune uimerdamine ja asuda ärgates kohe tegevusse. Ja kui ma tegevusse asun, ei tohiks see juhtuda tuimast inertsist. Siit ka teine oluline asi: need lärmakad mõtted, nad võiksid midagi kasulikku vahelduseks teha, peaks poisid tööle panema, peaks oma mõtteid suunama . Muidu terased poisid, aga, kurat võtaks, laisad on. Hakk

Mis asi on see, mida ma nimetan laenguks või energiaks, kui ma midagi näen, kuulen või kogen? Miks ma ütlen, et miski asi on energiat täis? Miks ma tunnen, et mingi näiliselt muule maailmale sarnane asi sisaldab erakordset energiat, et sellest õhkub mingit väge? Mis asi on energia inimese maailmas, mis on elujõud? Öeldakse, et keegi "on soone peal" kui ta energiat kiirgab. Tore oleks mõelda, et on olemas sellised energiasooned, millele sattudes ärkab inimene oma täies hiilguses ellu. Samas räägitakse ka näiteks "teelolemisest" mida mulle endale meeldib kõige rohkem kasutada. Kui keegi on oma tee peal, tähendab see seda, et "kellavärk töötab" ja et tema olemus on täpselt kohane kõigele, millega ta suhestub. Kohane kõigele - silmnähtavalt õige koha peal, silmnähtavalt osa suurest kõiksusest... või siis lihtsalt - ilus. Mulle meeldib mõelda, et igaühel on oma "kellavärk" mis hakkab tööle iga kord, kui ta on lähedal millelegi, mis haakub tema olemuse

Tundub, et pikka aega olen tähelepanuta jätnud sellise asja, nagu minu sisemaailm. Tuuseldasin oma mõtetes täiesti hoolimatult, pööramata erilist tähelepanu asjaolule, et selline asi nagu rikkalik sisemaailm on tõepoolest olemas ja ootab erilist tähelepanu. Ootab, et sa keskenduksid talle ja kuulaksid teda ning näeksid, kui palju on temas elujõudu ja -tarkust. Vaja oleks, et sa lihtsalt natukene kannataksid paigal püsida ning oodata, kuni lärmav ja äraeksinud meel maha rahuneks, et toosama sügavusest tulev vaikne hääl kostuks välja. Vaikuses elab mõistmine Vaikuses kõlab selgus on vaikus - pole kohta arusaamatusel, pole kohta hirmul Vaikuse vägevus on armastus, mis kannab sind üle hääleka hirmude linna, ning naeratab sulle ka kõige raskemal ajal, olles oma õrnuses vankumatu ja kindel.