tekstivabrik

Vaadates oma vaiba keerukat mustrit, mõtiskles ta maailma asjade üle järele. "Pärast kõiki neid aastaid", mõtles ta, "pole ma ikka mitte millestki aru saanud". "Isegi Krishnamurti, Alan Watts, isegi Buddha... pole mitte millestki aru saanud." Vaiba muster oli ta lummusesse haaranud. "See on üks võrratu müsteerium", jätkas ta, "nii ilus ja nii arusaamatu. Vaatad seda ühe nurga alt - kõik on ühtäkki nii selge, kristalselt arusaadav, elegantne." Ta kallutas oma pea ühelt küljelt teisele, mustri detaile hoolikalt silmitsedes. "Vaatad aga teise nurga alt - sama selge pilt, kõik on samavõrd mõistetav ja klaar, kuid täielikus vastuolus eelmise vaatenurgaga." Endalegi teadmata hakkas ta tasahaaval imenduma vaiba mustri keskmesse, mõtiskledes aina sellest võrratust müsteeriumist. Minutite möödudes hakkas ta üha enam pisikest tuulispaska meenutama, kuni ühel hetkel lõplikult oma mustri sisse ära kadus.

Avan oma silmad ja tean, et kannatused algamas on taas. Olen lõksus, olen katki ja ma jooksen ringiratast mingis õelas pahas masinas. Mu põsel voolab headuse pisar ning kukub ebaõigluse merre. Ülekohtused hoovused kannavad mu kurjuse randa ning mul ei ole pääsu sellest kannatuste maailmast - meri on ebaõiglane ja maa on kuri. Kui saaks, lendaks aga taevas nagu lind, kuid tiivasid pole mulle antud. Olen kannataja ja kannataja laulu laulan ma Koidust ehani maailma oma õlgadel kannan Süüdistusi esitan ning kriitikat pakun Silmi vesistan ning juukseid kakun Kõikvõimaliku endast annan Kuid midagi vastu ei saa Näitan näpuga sinna kus on vead Sina aga, rumal, salgad kõik maha Aina mind kõigis raskustes nead Sest mina olen ju see, kes on paha! Olen vääriti koheldud, vääriti mõistetud ja vääriti kasutatud. Olen süütu kui talleke, aga maailm mind lihtsalt ei taha!

Minu elus on mitmeid korduvalt esilekerkivaid müsteeriume. Üks selliseid puudutab esseede kirjutamise edasilükkamist. Mis toimub mu mõistuses, kui ma essee alustamise mõtte peale kokku varisen? Miks ma lihtsalt ei alusta ja kuidas saab midagi näiliselt nii lihtsat - millegi ette võtmine - olla nõnda raske, tundudes mõnikord lausa võimatuna. Istunud oma tegemata tööde kuhja otsas ning lasknud sellel müsteeriumil endas settida, tulen ma välja ühe häbematu teooriaga: ma kardan seda, milliseks ma muutun, kui ma midagi ette võtan ja seda tegema hakkan. Sügaval sisimas tunneme, ma arvan, me kõik, enda potentsiaali ees kerget hirmu. Ja essee kirjutamise puhul me kardame samuti, et meist saavad nii kõvad tegijad, et me ei kannata lihtsalt välja, kui kõvad tegijad meist saavad. Teisisõnu, tegevusse süüvimine on hirmuäratav ja sellest tulenevalt tekib meis tõrge. Sest kui avastada mingi maailm läbi oma julge rändamise, on alati oht, et see maailm hakkab meis elama - me kardame seda. Väriseme

Kuulates muusikat sain ühest asjast aru. Keegi on selle muusika taga ja on sinna pannud oma energia, kavatsuse, tuule, mis puhub minu purjesse. Avastada, et oled paat keset tuulist merd, on alati kuidagi ebamugavust tekitav. Muusika võib teinekord inimese ikka päris kaugele ära kanda. Selle peale aga tekib küsimus, et kas ma olen siis tõesti nii kergelt kantav nende erinevate tuulte poolt, nii kergelt mõjutatav, vahetades alalõpmata oma suunda, kaldudes alati pigem dekadentsi poole - võib-olla see ongi see koht, kuhu enamik tormituuli inimesi uhuda üritavad - dekadentsi randa? Võrreldes oma elu muusikaga olen vahetevahel tundnud, et on olemas ka mingi "sisemine" muusika. Ma arvan, et oleks täpne öelda, et see sisemine muusika kujuneb ajaga ning pühendades sellele oma aega ja tähelepanu, muutub ta selgemini kuuldavaks. On aegu, mil muusika kõlab väga selgelt, olles täpse rütmiga, lennukas ja kaunis, kantuna mingist absurdsest inspiratsioonist, mida taga jäädakse igatsema.