Õhtu
Tantsisklevad laternad tervitavad mind vanalinnas. Nad väänduvad intiimselt ümber hõõguva tundesamba, mille toel mu õhtune jalutuskäik ülendub rännakuks ühel kihiseval muljete väljal. Tänavasillutis võngub nähtamatult ning osad tänavakivid on otsustanud tõusta lendu, et moodustada mustreid, mis suudlevad vargsi mu helendavat mõistust. Tunnen, et õhtus on potentsiaali, see on täis mingit põrandaalust, seinatagust, kulissidetagust tegevust. Kuklal on tunda mingit kummastavat pilku, mille saatjal on ilmselgelt omad plaanid minu õhtu kujunemise osas. *** Minu eksirännakud polegi ehk niivõrd liikumised mööda füüsilist ruumi, kuivõrd pigem ajatud ja ruumitud piltmõistatused, mis mu vaimusilmas end pidevalt taasloovad. Näiteks nagu üks neist kividest, mis tänavalt lahti oli logisenud ning mida ma miskipärast uurima jäin. Tõstsin kivi üles ning vaatasin toda tühja kohta, millel ta asunud oli. Pikemal uurimisel märkasin seal ühte väikest tegelast, kes omaette pomises. Lähemal kuulamisel mõ