tekstivabrik

Jooksin tänaval. Talv jäi minust selja taha ning kevade lõhnad ootasid tänava lõpus. Jooksin, kuni jõudsin Kaubahalli lävele. Kaubahalli lävi oli nagu kiriku uks. Kiriku uksest astusin sisse, ning kohe ootas mind ees sünge trepp. Astusin treppimööda ülespoole kuni kohtasin järgmist ust. Tunnel minu ümber muutus üha väiksemaks, astusin uksest läbi ning see kahanev tunnel jätkas oma pürgimist ülespoole. Siis tuli veel üks uks, millest läbi astudes sisenesin ma arvutimängu, kus ma jooksin treppimööda üles mingis tõrvikutega valgustatud galeriis. Siiski jooksin kevade järele, see oli mu ainus eesmärk. Jõudsin lõpuks järgmise ukseni, pidin juba kummargil sealt läbi astuma, kui aga märkasin ukse peale naelutatud ajaleheartiklit. "Keldriuks" oli selle pealkirjaks. "Keldriuks on see sõna, millega tuua end loomingulisest plindrist välja", algas artikkel. Lugesin artikli lõpuni, rebisin ta ukse küljest ära ning pistsin ta põue. Keldriuks jäi mõttesse kummitama küll. Tõepoole

Elas kord klooster, kellega oli ka minul isiklikult mitmel korral au olnud kohtuda. Ma vestlesin temaga ükskord Jumalast. Enamuse vestlemisest tegi tema põhjatu pilk, mis näitas mulle üksijäri erinevaid maailma paiku, kuhu ürgsed linnud kunagi mune on munenud. Nendeks olid kloostri aia erinevad puud, mille eest ta oma täieliku andumusega hoolitses. Meie vestluse ajal olin ma vahepeal lind, kes ühel neist puudest laulis; vahepeal aga leht, kes pungast kevadel võrsus. Pärast toda vestlust jäin ma ka ise kloostrisse elama.