tekstivabrik

Maailm on täidetud värvidega, mis oma külluslikkusega kergitavad sind maast. Õhus on tunda taevalikku selgust, otse tabamatut lihtsust, mis tuulena üleliigsed mõtted puhub peast ning küllastab su tühjusega, vahendades ajatut elu läbi hetke soone. Kauguses hõljuvad päikese poolt ülekullatud pilvelossid on kandmas sinu fantaasiamaailmu ja teiselpool taevast süvenevas hämaruses on ükshaaval välja ilmumas sinu igatsust väljendavad tähed.

Sõnadel on tõepoolest komme ühel hetkel muutuda häirivaks müraks, millest võib välja lugeda ükskõik mida. Nojah, see on vähemalt siis, kui neid liiga palju kasutada. Kõlavad sõnad ilmuvad vaikusest. Neid on vähe. Nad ilmuvad tühjusest, kuna maailm plahvataks sel hetkel ilma nende osaluseta.

Inimest ei anna mõistusega võtta. Ma ei suuda sellele midagi eriti säravat juurde lisada. Asi, millega peaks ilmselt leppima, kui taotleda üheaegselt nii selgust kui ka vaimset tervist.