Tulekuma
Istun kuuris, vaatan seina ääres põlevat kõrvitsalampi ning kuulan lehtede kõrvulukustavat sahinat. Tean, et pean varsti jälle minema, aga ootan siiski viimast hetke enne varjude saabumist. Ümisen enda seltsiks üht viisi, seinapealne valgusemäng räägib samal ajal juttu. Vaikin taas ja kuulan neid lehti, kui kõrvitsalamp teeb korraga ühe väikese tõmbluse oma näos ning ma tean, et mul tuleb nüüd minna. Tõustes pingilt tunnen kohutavat kergust -- see on mu hirm. Kuskil kuuri lähedal, ma tean, on see mis mind jälitab. Kõrvitsalambi irve tasapisi süveneb. Seinapalkide sooned on hakanud tantsu lööma ning mu lippav samm viib mu uksest välja. Võtan oma jalgratta ning hakkan väntama. Ma arvan, et kuuri enam ei ole mu selja taga. Ma arvan, et selle asemel on mingi must sirutuv jäse. Ma arvan, aga ma ei tea, sõkun lihtsalt pedaale ning kihutan hämarusse. Tumesinine läbinähtamatu udusein, lendavatest lehtedest kihav, puudutab mu nägu ja rahustab mu hinge. Tormituule möll lülitub minus välja, ehkk...