Pealkirjata
Hetkeks tajusin, kuidas kindlakskujunenud käitumismallid mind piiravad. Kui ma poleks seda tajunud, poleks ka sündinud seda postitust. Ma ei ütleks isegi, et tegu oleks kindlakskujunenud käitumismallidega, vaid pigem hoopis jäikusega. Ärevusega, mis kaasneb igal tegevusel.
Ma ei taha seda postitust samas liialt koormata väsitavate abstraktsioonidega. Aeg on vahelduseks ka siseneda pildilisemasse tekstimaailma. Kohta, kus tekst ei ürita hoomata ja haarata ja hinnata, kohta, kus tekst ei õpeta ega noomi kedagi. Ruumi, mis pole päris ruum, aega, mis pole päris aeg.
Raamat, mida hämaras ärklitoas hoiab käes väike tüdruk, on kui võluaken, millest vaadates võib sattuda kõige imelisematesse paikadesse. Füüsiliselt asub tüdruk oma toas, kuid võiks ütelda, et tegelikult asub ta tolles raamatus, selle lõpututes avarustes. Ta näeb seal tumesiniseid pilvi, mis õhtust sügistaevast täidavad. Hingab sisse jahedat sügisõhku ning tunneb, kuidas need pilved oma kõikehõlmavusega haaravad ta, viivad ta minema. Ta lendab üle taeva, mis pole kunagi olnud nõnda tõeline, kui ta seda tollel hetkel on. Piisad, mis tema näole langevad, pole varem iialgi sedavõrd pehmelt teda paitanud. Teda valdab tõeline rõõm, sest ta on kodus. Selle kodu saab ta endaga kaasa võtta mitmete raamatute näol, see asub lehtedevahelises ruumis, mille olemasolule annab volituse tekst, mis on nende peal.
Ja iga kord, kui ta on väsinud teesklemast, et ta on päriselt olemas, avab ta raamatu, ning siseneb taas sinna, kus kõik on ilusam, puhtam, isegi tõelisem -- sinna, kuhu ta isegi kuulub.
Ma ei taha seda postitust samas liialt koormata väsitavate abstraktsioonidega. Aeg on vahelduseks ka siseneda pildilisemasse tekstimaailma. Kohta, kus tekst ei ürita hoomata ja haarata ja hinnata, kohta, kus tekst ei õpeta ega noomi kedagi. Ruumi, mis pole päris ruum, aega, mis pole päris aeg.
Raamat, mida hämaras ärklitoas hoiab käes väike tüdruk, on kui võluaken, millest vaadates võib sattuda kõige imelisematesse paikadesse. Füüsiliselt asub tüdruk oma toas, kuid võiks ütelda, et tegelikult asub ta tolles raamatus, selle lõpututes avarustes. Ta näeb seal tumesiniseid pilvi, mis õhtust sügistaevast täidavad. Hingab sisse jahedat sügisõhku ning tunneb, kuidas need pilved oma kõikehõlmavusega haaravad ta, viivad ta minema. Ta lendab üle taeva, mis pole kunagi olnud nõnda tõeline, kui ta seda tollel hetkel on. Piisad, mis tema näole langevad, pole varem iialgi sedavõrd pehmelt teda paitanud. Teda valdab tõeline rõõm, sest ta on kodus. Selle kodu saab ta endaga kaasa võtta mitmete raamatute näol, see asub lehtedevahelises ruumis, mille olemasolule annab volituse tekst, mis on nende peal.
Ja iga kord, kui ta on väsinud teesklemast, et ta on päriselt olemas, avab ta raamatu, ning siseneb taas sinna, kus kõik on ilusam, puhtam, isegi tõelisem -- sinna, kuhu ta isegi kuulub.
Kommentaarid