Natuke sõnalisi pilte
Kuskil varem pole ma näinud sadamas pangakaarte nii hullumeelselt kui selle linna kõmisevail tänavail. Lompide pinnal saavad kaardid kokku oma esimese ja viimase armastusega. Mõned sajavad kuivanud kivile, mõned uppuvad lompide joovastavasse ulma. Kõmina vakatav värin kasvatas mulle tiivad ning ma lendasin läbi nende kaartide saju üle linna oma taevasesse ookeanisse.
***
Teetass aurab mu kõrval kui tuhandete lehekülgede määratu ruum vohab mu ees. Kõikide nimetuste elutud niidid, mis maailma oma kütkeis näivad hoidvat. Kuskil on nimetu miski. Kuulen selle vaevuaimatavat kahinat kusagilt kaugusest. Minu sügaviku täitmatu suu koondab imetlejaid enda ümber - ainult imestus ja tähendusrikas mõistmatus. Mu silmade ees jooksevad read hullumeelseid sõnu, millel pole algust. Sügavik on määratumgi veel, kui see piirideta sõnade mäss.
***
Kõikide nende häälte vahel ja kõikide nende sõnade taga on vaikivate puude mets. Ja ma leidsin selle raamatu vahelt ühe peegli, mis näitas meie teekonna taha, kus pimeduses helises vaikus. Nägu ei ole näha, kuid ma näen su sõnu - ma näen kõiketäitvat tühjust ja ma näen puid, mis kannavad su lehtede raskust.
***
Kardinate taga on kujutlusvõime, tiksumas oma kujuteldavaid sekundeid. Kardinate taga sajab tolmu. Seal sajab tolmu maast taevasse ja siis tagasi taevast maha. Parematel aegadel on nii taevas kui maa kaetud paksu tolmukorraga. Need kes seal elavad, veerevad maa ja taeva vahel. Minu tuhat kätt pühivad põrandalt tolmu, kuid ma ikka ei näe läbi. Näen vaid harali sõrmedega käsi, mis pühivad, pühivad. Põranda all on kujutlusvõime ja vaatab üles. Kõik mu tuhat kätt lehvitavad talle. "Head aega, kujutlusvõime", ütlevad nad.
Tuba muutus tüjaks. Kardinad lehvivad akna ees, tuba on elutu. Aknast tuiskab tolmu, tuba on kurbust täis. Hallid seinad on vakka, tuba on külm. Minu tuhat kätt on mööda ilma laiali ja otsivad mind. Üle maa puhub tuul - vihane ja üksi. Tuba on kadunud tolmu sisse. Maa ja taeva vahel hulguvad Nemad ning võtavad mu toa. Ja kogu see tolmumaa kaob mu pisara sisse ning voolab mööda põske alla. Olen oma toas. Kardinate taga on kujutlusvõime, tiksumas oma kujuteldavaid sekundeid...
***
Teetass aurab mu kõrval kui tuhandete lehekülgede määratu ruum vohab mu ees. Kõikide nimetuste elutud niidid, mis maailma oma kütkeis näivad hoidvat. Kuskil on nimetu miski. Kuulen selle vaevuaimatavat kahinat kusagilt kaugusest. Minu sügaviku täitmatu suu koondab imetlejaid enda ümber - ainult imestus ja tähendusrikas mõistmatus. Mu silmade ees jooksevad read hullumeelseid sõnu, millel pole algust. Sügavik on määratumgi veel, kui see piirideta sõnade mäss.
***
Kõikide nende häälte vahel ja kõikide nende sõnade taga on vaikivate puude mets. Ja ma leidsin selle raamatu vahelt ühe peegli, mis näitas meie teekonna taha, kus pimeduses helises vaikus. Nägu ei ole näha, kuid ma näen su sõnu - ma näen kõiketäitvat tühjust ja ma näen puid, mis kannavad su lehtede raskust.
***
Kardinate taga on kujutlusvõime, tiksumas oma kujuteldavaid sekundeid. Kardinate taga sajab tolmu. Seal sajab tolmu maast taevasse ja siis tagasi taevast maha. Parematel aegadel on nii taevas kui maa kaetud paksu tolmukorraga. Need kes seal elavad, veerevad maa ja taeva vahel. Minu tuhat kätt pühivad põrandalt tolmu, kuid ma ikka ei näe läbi. Näen vaid harali sõrmedega käsi, mis pühivad, pühivad. Põranda all on kujutlusvõime ja vaatab üles. Kõik mu tuhat kätt lehvitavad talle. "Head aega, kujutlusvõime", ütlevad nad.
Tuba muutus tüjaks. Kardinad lehvivad akna ees, tuba on elutu. Aknast tuiskab tolmu, tuba on kurbust täis. Hallid seinad on vakka, tuba on külm. Minu tuhat kätt on mööda ilma laiali ja otsivad mind. Üle maa puhub tuul - vihane ja üksi. Tuba on kadunud tolmu sisse. Maa ja taeva vahel hulguvad Nemad ning võtavad mu toa. Ja kogu see tolmumaa kaob mu pisara sisse ning voolab mööda põske alla. Olen oma toas. Kardinate taga on kujutlusvõime, tiksumas oma kujuteldavaid sekundeid...
Kommentaarid