Uinunud tudengid
Akna tagant vaatas talle keegi kavala näoga otsa, aken möödus osana ühtlasest voost, mille moodustasid tänava kokkukasvanud majad. Selliseid aknaid möödus veel mitu tükki. Aknaid möödus ja uksi möödus, inimesi möödus, masinaid möödus. Mõned kavalad näod võib-olla möödusid veel. Aga selleks ajaks olid näod ja aknad ja muu selline kõik ununenud. Ta oli oma ratta parkinud ja vedanud oma pisikese universumi läbi kevadiste häälte ja lõhnade auditooriumisse. Auditooriumi seinte kaja ja pinkide reastus pakkus alati talle nalja. Eriti just õppejõu hääl, mis oli kaja tõttu tema huulte liikumise suhtes sünkroonist väljas.
Loengusisene aeg kadus alati vattide sisse ja muutus ise eristamatute helide kuminaks. Loengusaali ees seisis alati inimene ja eriti kevadeti võis tunduda, et tema hääl väljendas kõige suuremat üksildust ja kurbust. Ning et tema jutt oli tegelikult kummaline laul, mis kõneles valust kõige armastavamal ja kaastundlikumal moel.
Õppejõud vaatas aknast välja. Tema prilliklaasidelt peegeldusid pisikesed aknaruudud, saali seinte vahele voolas rahulikult kõhetuid laulusõnu. Sõnadest moodustus helide pilv, mis võttis kõikidelt asjadelt nende kaalu. Tagajärjeks oli see, et asjad hakkasid saalis hõljuma ja üliõpilased jäid kaaluta olles saali põranda ja lae vahel magama. Üks üliõpilane siiski jälgis õppejõudu ja üritas mõistuse abil läbi murda tema laulu sürreaalsest maagiast. Ta märkas, et õppejõu prillidelt oli mingil hetkel hakanud peegelduma öiste tänavalaternate möödumist. Ühelt prilliklaasilt peegeldusid vasakult mööduvad tänavalaternad, teiselt prilliklaasilt paremalt mööduvad tänavalaternad. Silmi ei olnud näha, suu liikus ja laternad möödusid.
Kui loengusaali uks avanes, uhtusid sealt koos pilvega välja ka magavad üliõpilased. Ukseesisest oli saanud kallas, kuhu uhutakse uinunud üliõpilasi. Kallas jooksis nii ühelt kui teiselt poolt lõpmatusse. Kalda äär oli ammusest ajast täitunud üliõpilastega, kes nüüdisajal seal päevitamas ja ujumas käivad. Kalda läheduses asub väike linn ja linna taga asub mägi.
Loengusisene aeg kadus alati vattide sisse ja muutus ise eristamatute helide kuminaks. Loengusaali ees seisis alati inimene ja eriti kevadeti võis tunduda, et tema hääl väljendas kõige suuremat üksildust ja kurbust. Ning et tema jutt oli tegelikult kummaline laul, mis kõneles valust kõige armastavamal ja kaastundlikumal moel.
Õppejõud vaatas aknast välja. Tema prilliklaasidelt peegeldusid pisikesed aknaruudud, saali seinte vahele voolas rahulikult kõhetuid laulusõnu. Sõnadest moodustus helide pilv, mis võttis kõikidelt asjadelt nende kaalu. Tagajärjeks oli see, et asjad hakkasid saalis hõljuma ja üliõpilased jäid kaaluta olles saali põranda ja lae vahel magama. Üks üliõpilane siiski jälgis õppejõudu ja üritas mõistuse abil läbi murda tema laulu sürreaalsest maagiast. Ta märkas, et õppejõu prillidelt oli mingil hetkel hakanud peegelduma öiste tänavalaternate möödumist. Ühelt prilliklaasilt peegeldusid vasakult mööduvad tänavalaternad, teiselt prilliklaasilt paremalt mööduvad tänavalaternad. Silmi ei olnud näha, suu liikus ja laternad möödusid.
Kui loengusaali uks avanes, uhtusid sealt koos pilvega välja ka magavad üliõpilased. Ukseesisest oli saanud kallas, kuhu uhutakse uinunud üliõpilasi. Kallas jooksis nii ühelt kui teiselt poolt lõpmatusse. Kalda äär oli ammusest ajast täitunud üliõpilastega, kes nüüdisajal seal päevitamas ja ujumas käivad. Kalda läheduses asub väike linn ja linna taga asub mägi.
Kommentaarid
Evelyn