klaster
Käsi sirutub prügikasti poole, siseneb sellesse ning hakkab millegi järele kompama. Prügikasti ümber keerleb tolmukübemete spiraal, mis näeb välja nagu galaktika või orkaan. Ja selle klastri keskpunktis on käsi, mis nüüdseks on juba prügikasti lõplikult kadunud. Järelejäänud ööd jääb valitsema tolmu tasane kihin.
Mööda tänavat jookseb musta sulejopega mees. Tema sammud on ainsad helid, mis tänaval kajavad. Ta jookseb kiiresti ja ennastunustavalt mööda tühja õhtust tänavat kuni hüppab üle aia ning hoovi peal auto katuselt hüppab edasi maja katusele, kust ta edasi läbi kolme-nelja hoovi rajab samas stiilis endale tee järgmise tänavani. Ja seal jookseb veel, hüppab veel üle aedade, ronib veel üle majade, peaaegu lendab. Maa hakkab samal ajal värisema. Esiteks hakkavad tööle autode sireenid. Koerte haukumine, klaaside klirin. Sammud muutuvad õhulisemaks, sulejope jääb maha ja oma tuule käes lainetavate pükste kergusel hüppab ta üle tänavapostide ja hoidub nende eest, mis veel kukuvad. Järgmisena tekivad maa sisse lõhed, mille sügavustest õhkab sellesse kiirelt kaduvasse hetke iidset väävli hõngu. Natuke aega hiljem on linn suurelt jaolt leekides ja nagu arvata oli, jookseb see mees, hüpates üle ettesattuvatest maapragudest, sama hooga edasi, ka linna piiri ületades, maanteel, öösse.
Igale poole üle maailma on ilmunud salapärane aur. Ja kuigi midagi alati kuskil toimub, on tänane öö sündmuste poolest kõige kummalisem. Ma mäletan, et kui ma hommikupoole koeraga jalutamas käisin, vaatas ta mulle mingil hetkel minut aega järjest liikumatult otsa. Miskipärast ei tundunud see sugugi imelik. Tagasi mõeldes sellele minutipikkusele vaatamisele kuvab mu mõistus suures plaanis ette Morpheuse (meie koera) silmapaari. Selle silmapaari peegelduses on aurav maa. Keset auravat maad on laud, mille ääres istub ülikonda riietatud mees ja joob teed. Ja kuna aur on tänase öö seadus, pole selles midagi imelikku, kui küsides inimese käest, kuhu ta läheb, vastab ta, et ei tea ning kaob uuesti auru sisse. Oleks tõesti vaid üks asi, mida ta kindlalt teaks, üks asi, mida teavad ilmselt kõik maailma inimesed tänases öös. Ma arvan, et kõik tunnevad seda, kuna see teadmine asub selgelt väljaspool inimesi ja hõlmab kogu hetke oma kõiksuses: kuskil - kohas, mis asub pidevalt kerkiva auru taga - on kell, mis liigutab aega. Aga mingis punktis on selle masinavärk läinud rooste ja tiksumine on muutunud ülimalt aeglaseks. Ja kuigi meie jaoks pole vahet, mis kiirusel aeg liigub - me tajume seda ühtlase kiirusena - on tunda, et roostese kellavärgi mõju ulatub ka meie maailma. Oma tubades, väljas tänavatel, hoovide peal, laua taga teed juues... kusiganes keegi on, ühendab selles auravas öös meid teadmine, et aeg hakkab seisma jääma. Totaalne absurdsus, mida olukord meile pakub, viib meid küsimuseni, et millised näevad välja päevad, milles aeg ei liigu.
Varajane hommik on hämar. Silmapiiril kumab punast valgust. Kõik sellest eespool on lumi. Tumesinine lumi ja jäine õhk, lage, põhjatu taevas. Sa oled kuskil külatee ääres, ootad bussi, kedagi teist selles peatuses pole. Külma käes oodates tundub, et terve maailm on talveunes ja et see külm kristalne avarus ja põhjatus on mingi kosmiline unenägu, samal ajal kui Maa oma põhjatuid hingetõmbeid teeb. Buss jõuab kohale. Sa astud bussi peale ja hakkad kuhugi sõitma. Samal ajal väljas on endiselt külm, tohutu avarus, silmapiir punetab. Ümberringi bussis on näha üksikuid vaikivaid nägusid. Tühjad pilgud vaatavad kaugusesse, ootavad ärkamist. Mootori mürin. Maantee. Bussi peal sõidad sa ööpimedusest välja ja sellel veidral planeedil algab päev.
Mööda tänavat jookseb musta sulejopega mees. Tema sammud on ainsad helid, mis tänaval kajavad. Ta jookseb kiiresti ja ennastunustavalt mööda tühja õhtust tänavat kuni hüppab üle aia ning hoovi peal auto katuselt hüppab edasi maja katusele, kust ta edasi läbi kolme-nelja hoovi rajab samas stiilis endale tee järgmise tänavani. Ja seal jookseb veel, hüppab veel üle aedade, ronib veel üle majade, peaaegu lendab. Maa hakkab samal ajal värisema. Esiteks hakkavad tööle autode sireenid. Koerte haukumine, klaaside klirin. Sammud muutuvad õhulisemaks, sulejope jääb maha ja oma tuule käes lainetavate pükste kergusel hüppab ta üle tänavapostide ja hoidub nende eest, mis veel kukuvad. Järgmisena tekivad maa sisse lõhed, mille sügavustest õhkab sellesse kiirelt kaduvasse hetke iidset väävli hõngu. Natuke aega hiljem on linn suurelt jaolt leekides ja nagu arvata oli, jookseb see mees, hüpates üle ettesattuvatest maapragudest, sama hooga edasi, ka linna piiri ületades, maanteel, öösse.
Igale poole üle maailma on ilmunud salapärane aur. Ja kuigi midagi alati kuskil toimub, on tänane öö sündmuste poolest kõige kummalisem. Ma mäletan, et kui ma hommikupoole koeraga jalutamas käisin, vaatas ta mulle mingil hetkel minut aega järjest liikumatult otsa. Miskipärast ei tundunud see sugugi imelik. Tagasi mõeldes sellele minutipikkusele vaatamisele kuvab mu mõistus suures plaanis ette Morpheuse (meie koera) silmapaari. Selle silmapaari peegelduses on aurav maa. Keset auravat maad on laud, mille ääres istub ülikonda riietatud mees ja joob teed. Ja kuna aur on tänase öö seadus, pole selles midagi imelikku, kui küsides inimese käest, kuhu ta läheb, vastab ta, et ei tea ning kaob uuesti auru sisse. Oleks tõesti vaid üks asi, mida ta kindlalt teaks, üks asi, mida teavad ilmselt kõik maailma inimesed tänases öös. Ma arvan, et kõik tunnevad seda, kuna see teadmine asub selgelt väljaspool inimesi ja hõlmab kogu hetke oma kõiksuses: kuskil - kohas, mis asub pidevalt kerkiva auru taga - on kell, mis liigutab aega. Aga mingis punktis on selle masinavärk läinud rooste ja tiksumine on muutunud ülimalt aeglaseks. Ja kuigi meie jaoks pole vahet, mis kiirusel aeg liigub - me tajume seda ühtlase kiirusena - on tunda, et roostese kellavärgi mõju ulatub ka meie maailma. Oma tubades, väljas tänavatel, hoovide peal, laua taga teed juues... kusiganes keegi on, ühendab selles auravas öös meid teadmine, et aeg hakkab seisma jääma. Totaalne absurdsus, mida olukord meile pakub, viib meid küsimuseni, et millised näevad välja päevad, milles aeg ei liigu.
Varajane hommik on hämar. Silmapiiril kumab punast valgust. Kõik sellest eespool on lumi. Tumesinine lumi ja jäine õhk, lage, põhjatu taevas. Sa oled kuskil külatee ääres, ootad bussi, kedagi teist selles peatuses pole. Külma käes oodates tundub, et terve maailm on talveunes ja et see külm kristalne avarus ja põhjatus on mingi kosmiline unenägu, samal ajal kui Maa oma põhjatuid hingetõmbeid teeb. Buss jõuab kohale. Sa astud bussi peale ja hakkad kuhugi sõitma. Samal ajal väljas on endiselt külm, tohutu avarus, silmapiir punetab. Ümberringi bussis on näha üksikuid vaikivaid nägusid. Tühjad pilgud vaatavad kaugusesse, ootavad ärkamist. Mootori mürin. Maantee. Bussi peal sõidad sa ööpimedusest välja ja sellel veidral planeedil algab päev.
Kommentaarid