Sirelid
Kaader maapinna lähedal näitab rohtunud teed. Süda kaadri taga pumpab rohelust ja hõllandust, mille varjudes puhkevad õide peidetud sirelid. Magusas lõhnas unnevajunud tolmukübemed rändlevad oksade ümber, ulmates vargsi juurte müstilisest labürindist. Kaader liigub aeglaselt edasi, süveneb rohtunud tee mullahõngulisse kulgu ja süda kaadri taga tõstab tuult. Eemaloleva vana koera seljalt kerkib karv, mis jõuetult sirelite suunda kaob, liitudes tolmukübemete, lehtede ja sääskedega, et ühtses keerises mõtiskleda juurtest, mulla pehmusest ja taimestiku allmaailmast; et tiirelda tuules ja mõtiskleda algusest, soojast nagu emaüsk, kus kasvab laps, kes sealt pärast väljub, lärmi teeb ja siis veel edasi kasvab; kasvab suureks, veedab aastaid maa peal kuni vananeb ja siirdub tagasi maa alla - mulda, kuhu siginevad juured, et puhkeda kunagi õide, et saada tolmukübemeks ning tiirelda ja mõtiskleda. Kaader siseneb keerisesse, muutudes aegamisi mustaks. Süda kärgatab kõuena pilvede vahel.