Sirelid

Kaader maapinna lähedal näitab rohtunud teed. Süda kaadri taga pumpab rohelust ja hõllandust, mille varjudes puhkevad õide peidetud sirelid. Magusas lõhnas unnevajunud tolmukübemed rändlevad oksade ümber, ulmates vargsi juurte müstilisest labürindist. Kaader liigub aeglaselt edasi, süveneb rohtunud tee mullahõngulisse kulgu ja süda kaadri taga tõstab tuult. Eemaloleva vana koera seljalt kerkib karv, mis jõuetult sirelite suunda kaob, liitudes tolmukübemete, lehtede ja sääskedega, et ühtses keerises mõtiskleda juurtest, mulla pehmusest ja taimestiku allmaailmast; et tiirelda tuules ja mõtiskleda algusest, soojast nagu emaüsk, kus kasvab laps, kes sealt pärast väljub, lärmi teeb ja siis veel edasi kasvab; kasvab suureks, veedab aastaid maa peal kuni vananeb ja siirdub tagasi maa alla - mulda, kuhu siginevad juured, et puhkeda kunagi õide, et saada tolmukübemeks ning tiirelda ja mõtiskleda. Kaader siseneb keerisesse, muutudes aegamisi mustaks. Süda kärgatab kõuena pilvede vahel.

Kommentaarid

mai liis ütles …
jah, ikka nagu luuletus, ma ei saa ümber ega mööda, et sinu lood meenutavad mulle alati luuletusi
29. juuni 2011, kell 02:27
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Tulekuma

Istun kuuris, vaatan seina ääres põlevat kõrvitsalampi ning kuulan lehtede kõrvulukustavat sahinat. Tean, et pean varsti jälle minema, aga ootan siiski viimast hetke enne varjude saabumist. Ümisen enda seltsiks üht viisi, seinapealne valgusemäng räägib samal ajal juttu. Vaikin taas ja kuulan neid lehti, kui kõrvitsalamp teeb korraga ühe väikese tõmbluse oma näos ning ma tean, et mul tuleb nüüd minna. Tõustes pingilt tunnen kohutavat kergust -- see on mu hirm. Kuskil kuuri lähedal, ma tean, on see mis mind jälitab. Kõrvitsalambi irve tasapisi süveneb. Seinapalkide sooned on hakanud tantsu lööma ning mu lippav samm viib mu uksest välja. Võtan oma jalgratta ning hakkan väntama. Ma arvan, et kuuri enam ei ole mu selja taga. Ma arvan, et selle asemel on mingi must sirutuv jäse. Ma arvan, aga ma ei tea, sõkun lihtsalt pedaale ning kihutan hämarusse. Tumesinine läbinähtamatu udusein, lendavatest lehtedest kihav, puudutab mu nägu ja rahustab mu hinge. Tormituule möll lülitub minus välja, ehkk
Lisateave
Leek mu ümber kasvab, hoidmaks alal tegevuste anonüümsust. Hoidmaks alal saladust, mille põhjal võib liigutusi teha. Leek põletab mult maha üleliigse kihi, millel kobrutavad parasiidid, siia-tänna põiklevad meelepetted. Tuhk tõuseb kõrgele atmosfääri ning leiab õige koha endale looduses. Teadmatus jääb puhtal kujul minu sisse. Rahu toob see tuli; leegi keskel olen mina ehk siis tühjus. Sealt lähtuvad puhtad kavatsused, üks puhas taotlus. Üks. On eimiski see, mis eredalt põleb. Puhas hingus, meeletu ja kujutu. Olematus, mis kamandab olevat ja paneb ta ümberringi kihisema ja viskuma. Kõik olev ütleb: "ma olen su leegiks, oo Tühi!". Ja kasvab ja kasvab, tantsib ja keerleb. Tulevad helid, sädemed ja elajad, laiendamaks leeki tulele, mille aluseks on saladus. Mind ei ole, ent kõik on siiski mina. Üleliigsus hajub teadmises, mis idaneb aja mullas... Muld on teejuht teadvuse öhe.
Lisateave