Ühe nimetu mehe saatus

Katel on 9 meetrit kõrge ning sellesse avaneb 3 meetri kõrgune värav. Lahtise katla ees talutaval kaugusel asub tugitool, milles istub sünge välimusega noor mees, kelle silmadelt peegeldub lõõmav tuli värava taga. See oli väidetavalt tema enda otsus. Istuda katla ees mis põleb igavesti, istuda seal ning mitte põleda, aga vaadata tulle ning kuulata hääbuvaid karjeid. Iga natukese aja tagant kostub saali lae alt suure, mehhaaniliselt avaneva luugi kolinat.

Ma kujutan ette, kuidas ta maa peal olles aeglaselt oma silmi pilgutas, milline tundus see tema perspektiivist. Laugude avamisel tulvab sisse päevavalgus mõnes kopitanud teisipäeva pärastlõunas. Ta tuvastab liikumise ning jõuab hetkega arusaamiseni, et liikuv objekt on inimene, kes end tema sõbraks peab. Ütleme, et see olen mina. Ta näeb mu kortsus kulme, ning esitab mõne rahustava lause, mille ta valib välja oma kajavate seintega mentaalsest rahustavate lausete arhiivist. Seda öeldes teeb ta ühtlasi ka mõttelisi märkmeid minu silmade liikumismustritest ning pupillide suurusemuutustest.

Ta oli sündinud vaatlejaks. See ei olnud tema otsus. Ta oli sündinud liikuma läbi maailma ilma jälgi jätmata, sest tal puudus sisemine tahe ja suund. Need, kes tema välise kuju järgi otsustades temaga vestelda tahtsid, sattusid mõne kuu pärast alati kummalisse plindrisse, mis, ma kujutan ette, tekib ka siis, kui rääkida mõne keerulise arvutiga. Seega, kuigi tal puudus tahe, jäi temast maha siiski hulk üllatunud, ärritunud, ka imetlevaid inimesi. Need inimesed hakkasid ühel hetkel paratamatult oma saba taga ajama. See oli lihtsalt tema omadus - ta jäi alati kättesaamatuks. Polnud vahet, kui kaua teda teati, kui lähedal talle seisti - teda lihtsalt ei saanud kätte.

Olnud 23 aastat seda maailma erinevate nurkade alt vaadelnud, hakkas meie nimetu noormees tasapisi läbipaistvaks muutuma. Tema tegevus selle tõttu ei muutunud. Päevane rutiin oli jäänud sama puutumatuks kui ta terve oma elu ajal isegi oli olnud. Ühel hetkel ta igal juhul kadus ning talle anti otsustada, kuhu ta sellest ilmast edasi siirdub. Miks ta just sellise valiku tegi, jääb meile mõistatuseks.

Üks teooria on, et ta otsus lähtus juhuslikkuse põhimõttest, kuna tal ju puudus omaenese väärtushinnangute süsteem ning talle lihtsalt sattus selline koht. Arvestades aga, et tema positsioon pärast sellest ilmast kadumist ilmutab antud teooria koha pealt kahtlustäratavalt kõneka (ja, tõsi küll, sünge) võrdpildi tema endisest elust, paneb paljud teoreetikud jällegi muudmoodi arvama. Üsna levinud on arvamus, et kuna noormehel puudus oma tahe ja ta ise otsusele ei suutnud jõuda, määrati talle selline koht just karistuseks. Mõned arvavad, et mees määras selle kuidagi ise endale karistuseks. Viimane on aga loomulikult mõiste, mis kannab tähendust vaid tavalise inimhinge jaoks. Tema aga, ebatavaline hing, vaatab suurde kaminasse, võtab kõik mida näeb endasse ning peegeldab selle silmade kaudu kõik ka tagasi. See ei ole karistus. Võib-olla oli otsuse näol tõesti tegu eneseirooniaga? Kas see on võimalik - ma ei tea.