Hoolitsemisest

Pole ühtki tõsiseltvõetavat ettekäänet mitte hoolimiseks. Samuti pole ühtki tõsiseltvõetavat ettekäänet oma meele mitte treenimiseks, pole ühtki vabandust, mis vabandaks välja tuulelipuks olemise - siia ja sinna, ühel hetkel heietades üht, teisel hetkel täiesti teist juhuslikku mõtet. Miski ei vabanda välja magavat tähelepanu, mis kogu maailma mööda laseb minna, ilma sellest kübekestki nägemata.

On tõesti hullumeelne, kui kiiresti võivad mõtted tuhiseda peas ringi, kui kiiresti võivad nad mööduda ja vahetuda, samas kui me ise vaid kiirusejanus sellele karusellile pöördeid lisame. Toome näiteks mingi inimese, kes ilma pausideta vatrab ning ise kuulata ei mõista - ka ennast mitte. Samasugune vadin, ma arvan, käib ta endagi sees, just nagu raadio... ühelt kanalilt teisele, trillallaa-juhhei-möö-täna-on-hmm-oih-miksmiiiiks-aaaga-ei-eii-oi-aa. Ja siis tuleb see kummaline moment, kus ta avastab, et too raadio, mis üürgab üle maja, patrab... kõigest ja eimillestki. Ja ainult siis jõuab pärale see avastus - kui hakata seda tõesti kuulama. Võib-olla on selle taga siiski mingi sõnum?

Mis veel jõuab nõndaviisi pärale? Mõtted ei ole kunagi ainult sõnad. Sõnad on vaid vahendajad, mis tõlgivad nad sotsiaalseks produktiks. Mõtted tulevad kusagilt, kus sõnu ei teata. Ja ma ainult pakun - tõesti - ma ei tea veel päris kindlalt, aga ma pakun, et see koht kust mõtted tulevad, on just nagu tuba - hoida teda korras, pesta aknaid, põrandaid, koristada lauda, riiuleid - ning mõtted tulevad välja mõistetavad, helged ja teovõimsad - harva on neid sõnadesse vaja tõlkida, nad terendavad selgelt meie olekus ja tegudes. Sellise toa eest on kantud hoolt, sest pole vabandust, mis vabandaks välja mitte hoolitsemist.

Ja kui edasi mõelda, arvan ma, et tuba, millest me räägime, ei pruugi sugugi mingi kujuteldav tuba olla - vastupidi - see on ilmselt see koht, kus me magame, sööme, raamatuid loeme, kaktuseid kastame - meie kodu. Ja kui me tõele nüüd näkku vaatame, siis ka väljaspool seda maja, milles me elame, ka väljaspool seda on meie kodu, meie lõputu aed, mille eest lõputult hoolitseda. See on müstiline ja samaaegselt lihtne - hool, mida kanname ümbritseva maailma eest, on see sama hool, mida me kanname enda hinge eest. Ei leidu vabandust mitte hoolitsemiseks.