Keldriuks

Jooksin tänaval. Talv jäi minust selja taha ning kevade lõhnad ootasid tänava lõpus. Jooksin, kuni jõudsin Kaubahalli lävele. Kaubahalli lävi oli nagu kiriku uks. Kiriku uksest astusin sisse, ning kohe ootas mind ees sünge trepp. Astusin treppimööda ülespoole kuni kohtasin järgmist ust. Tunnel minu ümber muutus üha väiksemaks, astusin uksest läbi ning see kahanev tunnel jätkas oma pürgimist ülespoole. Siis tuli veel üks uks, millest läbi astudes sisenesin ma arvutimängu, kus ma jooksin treppimööda üles mingis tõrvikutega valgustatud galeriis. Siiski jooksin kevade järele, see oli mu ainus eesmärk. Jõudsin lõpuks järgmise ukseni, pidin juba kummargil sealt läbi astuma, kui aga märkasin ukse peale naelutatud ajaleheartiklit. "Keldriuks" oli selle pealkirjaks. "Keldriuks on see sõna, millega tuua end loomingulisest plindrist välja", algas artikkel. Lugesin artikli lõpuni, rebisin ta ukse küljest ära ning pistsin ta põue. Keldriuks jäi mõttesse kummitama küll. Tõepoolest lummav idee! Kevade lõhn muutus aga tugevamaks ning ma unustasin keldriukse üpris kiiresti ka ära. Ronisin lõõtsutades aina edasi, ning varsti pidin hakkama roomama. Järgmine uks, mis tuli, oli nii pisike, et ma ei olnud kindel, kas ma tollest ka üldse läbi mahun. Lükkasin ta lahti ning ennäe - jõudsingi kevadesse! Mahtusin välja küll. Ma jätkasin oma teekonda ülespoole isegi õhus. Võib-olla olen ma aegluubis lendav kahurikuul, mõtlesin korraks. Siis tuli aga meelde keldriuks. Keldriuks... peadpööritaval kõrgusel Tartu linna kohal läbi kevadise õhu lennates imas keldriukse kujutlus mind miskipärast oma kummalisse kütkesse. Ning tasapisi hakkasin ma koguma kaalu. Tundsin, kuidas talv tõmbab mu tagasi oma jahedasse üsasse. Tundsin süvenevat keldri lõhna... ja vaikselt hakkasin ka langema. Langesin kui lumehelbeke talvise linna kohal, liuglesin läbi Toomemäe pargi oksarägastiku, üle Inglisilla, suunaga ei millegi muu kui loomulikult Püssirohukeldri poole.