Mardika laul

Olen putukas-mutukas, tulnud olen mullast, kui ambitsiooniks mul saada oli inimeseks. Nüüd ma trükin sõnu, panen ritta mõtteid-memuaare-heietusi, et austada oma minevikku ning tuletada meelde, kes ma tegelikult olen. Ma tekkisin ammu, ennegi veel, kui mind putukaks-mutukaks võis nimetada, tekkisin koos mürinaga, mille saatel ürg-vanaema vokk veel sõnatuid mütoloogiaid ketras. Miljonkond aastat hiljem kümblesin mudas, et tungida välja mingi rohelise olemusena, väljendades esimest tunnet, mida ma tänaseni mäletan - vibratsioon, mis pole mind siiani veel jätnud. Tunnen ta ära osades puudes, osades rohulibledes, osades mesilastes ja ka osades inimestes. See ei ole kõikjalolev vibratsioon, kuid need võnked on tuntavad miilide tagant ning panevad mind alati hämmastuma, kuidas mu olemus võib pahatihti olla sarnasem mõnele puule, kui mõnele inimesele. Tõmbudes instinktiivselt nende võngete allikate poole, olen leidnud puid, kive, sisalikke, merihobusid, vetikaid, lumekristalle, aga ka inimesi. Minu putukamälestused viivad mind rännakule, mille lõpp-punktiks oli ühe inimolendi kõrv, millest ma kümmekond aastat tagasi ronisin sisse, et viia täide oma teab-kust pärinev ambitsioon. Nüüd ma olen Mart - või, nagu mõned mind teavad - mardikas. Alles eile oli veel see, kui ma veel arvasin, et pärinen oma ema üsast; kuid tõde on midagi hoopis keerulisemat, hoopis mitmetahulisemat - sest täna, vaadake, tõesti - mäletan, et olen tegelikult putukas-mutukas, kuid homme - kes teab - võib-olla mäletan end olevat ka näiteks mõni kunstivool või hoopiski C-vitamiin.