Mardika laul

Olen putukas-mutukas, tulnud olen mullast, kui ambitsiooniks mul saada oli inimeseks. Nüüd ma trükin sõnu, panen ritta mõtteid-memuaare-heietusi, et austada oma minevikku ning tuletada meelde, kes ma tegelikult olen. Ma tekkisin ammu, ennegi veel, kui mind putukaks-mutukaks võis nimetada, tekkisin koos mürinaga, mille saatel ürg-vanaema vokk veel sõnatuid mütoloogiaid ketras. Miljonkond aastat hiljem kümblesin mudas, et tungida välja mingi rohelise olemusena, väljendades esimest tunnet, mida ma tänaseni mäletan - vibratsioon, mis pole mind siiani veel jätnud. Tunnen ta ära osades puudes, osades rohulibledes, osades mesilastes ja ka osades inimestes. See ei ole kõikjalolev vibratsioon, kuid need võnked on tuntavad miilide tagant ning panevad mind alati hämmastuma, kuidas mu olemus võib pahatihti olla sarnasem mõnele puule, kui mõnele inimesele. Tõmbudes instinktiivselt nende võngete allikate poole, olen leidnud puid, kive, sisalikke, merihobusid, vetikaid, lumekristalle, aga ka inimesi. Minu putukamälestused viivad mind rännakule, mille lõpp-punktiks oli ühe inimolendi kõrv, millest ma kümmekond aastat tagasi ronisin sisse, et viia täide oma teab-kust pärinev ambitsioon. Nüüd ma olen Mart - või, nagu mõned mind teavad - mardikas. Alles eile oli veel see, kui ma veel arvasin, et pärinen oma ema üsast; kuid tõde on midagi hoopis keerulisemat, hoopis mitmetahulisemat - sest täna, vaadake, tõesti - mäletan, et olen tegelikult putukas-mutukas, kuid homme - kes teab - võib-olla mäletan end olevat ka näiteks mõni kunstivool või hoopiski C-vitamiin.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Tulekuma

Istun kuuris, vaatan seina ääres põlevat kõrvitsalampi ning kuulan lehtede kõrvulukustavat sahinat. Tean, et pean varsti jälle minema, aga ootan siiski viimast hetke enne varjude saabumist. Ümisen enda seltsiks üht viisi, seinapealne valgusemäng räägib samal ajal juttu. Vaikin taas ja kuulan neid lehti, kui kõrvitsalamp teeb korraga ühe väikese tõmbluse oma näos ning ma tean, et mul tuleb nüüd minna. Tõustes pingilt tunnen kohutavat kergust -- see on mu hirm. Kuskil kuuri lähedal, ma tean, on see mis mind jälitab. Kõrvitsalambi irve tasapisi süveneb. Seinapalkide sooned on hakanud tantsu lööma ning mu lippav samm viib mu uksest välja. Võtan oma jalgratta ning hakkan väntama. Ma arvan, et kuuri enam ei ole mu selja taga. Ma arvan, et selle asemel on mingi must sirutuv jäse. Ma arvan, aga ma ei tea, sõkun lihtsalt pedaale ning kihutan hämarusse. Tumesinine läbinähtamatu udusein, lendavatest lehtedest kihav, puudutab mu nägu ja rahustab mu hinge. Tormituule möll lülitub minus välja, ehkk
Lisateave
Leek mu ümber kasvab, hoidmaks alal tegevuste anonüümsust. Hoidmaks alal saladust, mille põhjal võib liigutusi teha. Leek põletab mult maha üleliigse kihi, millel kobrutavad parasiidid, siia-tänna põiklevad meelepetted. Tuhk tõuseb kõrgele atmosfääri ning leiab õige koha endale looduses. Teadmatus jääb puhtal kujul minu sisse. Rahu toob see tuli; leegi keskel olen mina ehk siis tühjus. Sealt lähtuvad puhtad kavatsused, üks puhas taotlus. Üks. On eimiski see, mis eredalt põleb. Puhas hingus, meeletu ja kujutu. Olematus, mis kamandab olevat ja paneb ta ümberringi kihisema ja viskuma. Kõik olev ütleb: "ma olen su leegiks, oo Tühi!". Ja kasvab ja kasvab, tantsib ja keerleb. Tulevad helid, sädemed ja elajad, laiendamaks leeki tulele, mille aluseks on saladus. Mind ei ole, ent kõik on siiski mina. Üleliigsus hajub teadmises, mis idaneb aja mullas... Muld on teejuht teadvuse öhe.
Lisateave