Suve-elustik
Argine suvepäev. Su nina alt lendab mööda mingi kirevamat sorti liblikas. Suve hais torkab sulle korduvalt ninna, paneb sind ahhetama. Ja laiskus, oo laiskus, miks on ta nii järjepidevalt roimarlik sinu mõttetegevuse suhtes?! Istunud juba mitmendat nädalat oma suve-uberikus, oled sa kõigel lasknud metsistuda, kaasa arvatud oma meelel ja kehal. Kõik on rohtu kasvanud, üle sinu pea, üle sinu mõistuse. Su toas on ellu ärganud asju, mis tavaliste inimeste jaoks peaksid elutud olema. Ning olgugi et mu hüüatus sinu elamise nägemisel tuleb suuresti õudustundest, leian ma selles ka midagi vastupandamatut ja maagilist. Mul on meeletu rõõm sind näha. Pärast esimest tundi sinu seltskonnas viibimist muutun ma harjumatult leplikuks sinu suve-elustikuga. Laskun rõõmsalt ülestunnistusse ning ütlen, et ma ei tea millest ma räägin, ma ei tea, mille üle ma imestan. Olen linnalaps ju sisuliselt. Võib-olla ma lihtsalt üritan end ette valmistada järgnevaks nädalaks, mille olen eraldanud sulle ja su juma...