Suve-elustik
Argine suvepäev. Su nina alt lendab mööda mingi kirevamat sorti liblikas. Suve hais torkab sulle korduvalt ninna, paneb sind ahhetama. Ja laiskus, oo laiskus, miks on ta nii järjepidevalt roimarlik sinu mõttetegevuse suhtes?! Istunud juba mitmendat nädalat oma suve-uberikus, oled sa kõigel lasknud metsistuda, kaasa arvatud oma meelel ja kehal. Kõik on rohtu kasvanud, üle sinu pea, üle sinu mõistuse. Su toas on ellu ärganud asju, mis tavaliste inimeste jaoks peaksid elutud olema. Ning olgugi et mu hüüatus sinu elamise nägemisel tuleb suuresti õudustundest, leian ma selles ka midagi vastupandamatut ja maagilist. Mul on meeletu rõõm sind näha.
Pärast esimest tundi sinu seltskonnas viibimist muutun ma harjumatult leplikuks sinu suve-elustikuga. Laskun rõõmsalt ülestunnistusse ning ütlen, et ma ei tea millest ma räägin, ma ei tea, mille üle ma imestan. Olen linnalaps ju sisuliselt. Võib-olla ma lihtsalt üritan end ette valmistada järgnevaks nädalaks, mille olen eraldanud sulle ja su jumalikule Tahumatusele. Sinu jaoks on alati vaja vaim valmis panna. Sa üllatad, ehmatad, tõmbad ümbritseva oma keerisesse, on's see hävitav või loov keeris on sinu jaoks ükskõik. Sa oled alati rännak omaette, milleks ükski vaim ei saa vist lõpuni kunagi valmis ollagi. Tulin sulle külla teadmisega, et sa annad elu. Sa teed seda ilma diskrimineerimata, samas on selge, et kõik, kes sinuga kohtuvad, tunnevad end erilisena.
Esmasel pilgul su elamist nähes torkas pähe sõna 'laiskus', kuid - nagu ma ennist ütlesin - ma ei tea, millest ma räägin. Juba pärast esimest päeva mõistan, et laiskusega pole siin mingit pistmist. Sel sõnal puudub tähendus - veelgi enam - selle sõna meeldetuletamine valmistab siin aega veetes üha suuremaid raskuseid. Niipalju kui mul meeles on, viitab see sõna elukaugusele, jõuetusele, nüridusele. Praegu mind aga hämmastab, kuidas ma üldse sain sinuga sellist sõna seostada. Elades linnas, oma toas palju aega veetes, on mu enda laiskuse sümptomid väga sarnased sinu elujõu sümptomitele. Ma ei tea, mida see sõna tähendab.
See tolm sinu toas ei ole minnalaskmise tolm, sest sul pole, mida minna lasta. See on tuhk, millest sa oled juba tõusnud. Elu tolm. Puhas tolm. Võõra jaoks oleks see kaos, mida ta siin näeks, kuid ka sellel sõnal ei ole siin tähendust. Kord ja kaos on leidnud siin ühise keele. Heites pilgu üle sinu suve-elustiku kohtan ma ämblikuvõrke asjade vahel millel tundub puuduvat igasugune muu seos, kohtan igasugu koli, asju, mis ei tundu kuhugi kuuluvat, kombinatsioonides, mida vaid metsistunud elu võib pakkuda; kohtan su pilku, mis esindab kogu seda mikrokosmost vankumatu truudusega.
Veetes aega sinu kaleidoskoopilises maailmas, kohtan su pilku üha tihedamini. Sa kipud kuidagi silma alla sattuma ja ma leian su nägu väga üllatavatest paikadest. Selles on midagi ääretult vaimukat, ääretult kütkestavat. Korraga tundub tervel ümbrusel olevat sinu silmad ja sinu kõrvad ja sinu sõbralik pilge. Ma ei tea, kas tegu on minu enesemeelitusega, kui mulle tundub, et kogu see maailm siin on ärganud ellu just seoses minu saabumisega. Sa julgustad mind arvama, et see tundmus vastab tõele, kuid ma kahtlustan, et asi on minu enda ärkamises, muutus on minus eneses. Võimega märgata elu on seda vist võimalik ka luua - nõnda ütleb sinu vaikne pilk.
Ühel päeval, istusdes su uberiku põrandal, istudes justnagu Kalypso nõiduslikul saarel, ning mu peas mööda katuseid uitavad kuutõbised noorukid, jään ma kümneks pikaks minutiks veidrasse unelusse, süvenedes ilma erilise pingutuseta ühe maasvedeleva soki ning selle kõrval lebava nöörijupi omavahelise suhte lõpmatuisse keerdkäikudesse. See on sokk, mis ei püsinud jalas, kui tema kandja sellega mingisse lõksu astus - lõksu, mis oleks ta pea alaspidi nööripidi lae alla vinnanud - see sokk on tema päästja. Lae all oleks pea alaspidi üpris kurb rippuda; kuhugi minna pole, midagi eriti teha ka ei saa. Ütleme, et see ei olekski olnud mingi füüsiline lagi, ega käegakatsutav lõks - vaid hoopis abstraktne olukord, mis oleks umbes sama raskesti talutav - see sokk on ikka päästja, nöör selle kõrval - luhtunud koerustükk. Mulle turgatab pähe, et võib-olla sedasi mõeldes vorbin ma minevikku ning realiseerin tolle soki ja tolle nöörijupi vahel just sellesama vahekorra, milles sokk on kangelane ning nöörijupp on kurikael. Veelgi enam, ma loon inimese, kes pääses kaheteistkümnenda Tarot kaardi elusaks näiteks olemisest. Tema elu ei jäänud lae alla rippuma ning määramatut tulevikku ja taevariiki ootama, vaid ta astus - värskest ehmatusest tutistatuna - reipalt oma järgmise tegevuse hüppelauale, ühes jalas sokk, teine jalg paljas, kergemeelsus taskus, naeratus näol, et hüpata oma peaaegu kindlasse surma.
Ehmunult tõusen ma põrandalt püsti ning tõttan suunda, milles mu uneluse järgi peaks asuma too hüppelaud ja järv ning kaon järgnevaks ajamüsteeriumiks tihnikusse. Ma leian järve, mille ääres ei leidu ühtegi hüppelauda, kuid otsustan oma peas, et see on siiski ilmselt õige koht ning jään juhmi näoga tüünet järve kuulama. Silm peatub kord mõnel kiilil, kord mõnel liuskuril, mis suvisel järvel suusatab. Pisikesed lainekesed tuletavad meelde natuke sind. Mu pea muutub meeldivalt raskeks, kui ma näen, kuidas järve pinnale kerkivad sinu suunurgas tekkivad naerukurrud. Need nakkavad.
Sa oled end põrandal minu ette sättinud istuma ning naeratad nagu järv. Silmitsedes vaheldumisi mind, sokki ning nöörijuppi, on su pilgus avanemas mingi lohutav sügavik, mis pikkamisi tõstab mu välja minu kummalisest unekäigust. Näen sulle otsa vaadates, et olid minuga igal sammul kaasas. Ma ei tundnud sind vahepeal ära.
Argine suvepäev. Su nina alt lendab mööda mingi kirevamat sorti liblikas. Ta lendab soo poole ning kaob aegamisi tihenevasse rohelisse uttu, mida toodab Zhuangzi unenäo eeter. See kõik toimub videvikutsoonis... nii et ma ei ole kindel, kas ta ärkab unest või ärkab ta unne.
Pärast esimest tundi sinu seltskonnas viibimist muutun ma harjumatult leplikuks sinu suve-elustikuga. Laskun rõõmsalt ülestunnistusse ning ütlen, et ma ei tea millest ma räägin, ma ei tea, mille üle ma imestan. Olen linnalaps ju sisuliselt. Võib-olla ma lihtsalt üritan end ette valmistada järgnevaks nädalaks, mille olen eraldanud sulle ja su jumalikule Tahumatusele. Sinu jaoks on alati vaja vaim valmis panna. Sa üllatad, ehmatad, tõmbad ümbritseva oma keerisesse, on's see hävitav või loov keeris on sinu jaoks ükskõik. Sa oled alati rännak omaette, milleks ükski vaim ei saa vist lõpuni kunagi valmis ollagi. Tulin sulle külla teadmisega, et sa annad elu. Sa teed seda ilma diskrimineerimata, samas on selge, et kõik, kes sinuga kohtuvad, tunnevad end erilisena.
Esmasel pilgul su elamist nähes torkas pähe sõna 'laiskus', kuid - nagu ma ennist ütlesin - ma ei tea, millest ma räägin. Juba pärast esimest päeva mõistan, et laiskusega pole siin mingit pistmist. Sel sõnal puudub tähendus - veelgi enam - selle sõna meeldetuletamine valmistab siin aega veetes üha suuremaid raskuseid. Niipalju kui mul meeles on, viitab see sõna elukaugusele, jõuetusele, nüridusele. Praegu mind aga hämmastab, kuidas ma üldse sain sinuga sellist sõna seostada. Elades linnas, oma toas palju aega veetes, on mu enda laiskuse sümptomid väga sarnased sinu elujõu sümptomitele. Ma ei tea, mida see sõna tähendab.
See tolm sinu toas ei ole minnalaskmise tolm, sest sul pole, mida minna lasta. See on tuhk, millest sa oled juba tõusnud. Elu tolm. Puhas tolm. Võõra jaoks oleks see kaos, mida ta siin näeks, kuid ka sellel sõnal ei ole siin tähendust. Kord ja kaos on leidnud siin ühise keele. Heites pilgu üle sinu suve-elustiku kohtan ma ämblikuvõrke asjade vahel millel tundub puuduvat igasugune muu seos, kohtan igasugu koli, asju, mis ei tundu kuhugi kuuluvat, kombinatsioonides, mida vaid metsistunud elu võib pakkuda; kohtan su pilku, mis esindab kogu seda mikrokosmost vankumatu truudusega.
Veetes aega sinu kaleidoskoopilises maailmas, kohtan su pilku üha tihedamini. Sa kipud kuidagi silma alla sattuma ja ma leian su nägu väga üllatavatest paikadest. Selles on midagi ääretult vaimukat, ääretult kütkestavat. Korraga tundub tervel ümbrusel olevat sinu silmad ja sinu kõrvad ja sinu sõbralik pilge. Ma ei tea, kas tegu on minu enesemeelitusega, kui mulle tundub, et kogu see maailm siin on ärganud ellu just seoses minu saabumisega. Sa julgustad mind arvama, et see tundmus vastab tõele, kuid ma kahtlustan, et asi on minu enda ärkamises, muutus on minus eneses. Võimega märgata elu on seda vist võimalik ka luua - nõnda ütleb sinu vaikne pilk.
Ühel päeval, istusdes su uberiku põrandal, istudes justnagu Kalypso nõiduslikul saarel, ning mu peas mööda katuseid uitavad kuutõbised noorukid, jään ma kümneks pikaks minutiks veidrasse unelusse, süvenedes ilma erilise pingutuseta ühe maasvedeleva soki ning selle kõrval lebava nöörijupi omavahelise suhte lõpmatuisse keerdkäikudesse. See on sokk, mis ei püsinud jalas, kui tema kandja sellega mingisse lõksu astus - lõksu, mis oleks ta pea alaspidi nööripidi lae alla vinnanud - see sokk on tema päästja. Lae all oleks pea alaspidi üpris kurb rippuda; kuhugi minna pole, midagi eriti teha ka ei saa. Ütleme, et see ei olekski olnud mingi füüsiline lagi, ega käegakatsutav lõks - vaid hoopis abstraktne olukord, mis oleks umbes sama raskesti talutav - see sokk on ikka päästja, nöör selle kõrval - luhtunud koerustükk. Mulle turgatab pähe, et võib-olla sedasi mõeldes vorbin ma minevikku ning realiseerin tolle soki ja tolle nöörijupi vahel just sellesama vahekorra, milles sokk on kangelane ning nöörijupp on kurikael. Veelgi enam, ma loon inimese, kes pääses kaheteistkümnenda Tarot kaardi elusaks näiteks olemisest. Tema elu ei jäänud lae alla rippuma ning määramatut tulevikku ja taevariiki ootama, vaid ta astus - värskest ehmatusest tutistatuna - reipalt oma järgmise tegevuse hüppelauale, ühes jalas sokk, teine jalg paljas, kergemeelsus taskus, naeratus näol, et hüpata oma peaaegu kindlasse surma.
Ehmunult tõusen ma põrandalt püsti ning tõttan suunda, milles mu uneluse järgi peaks asuma too hüppelaud ja järv ning kaon järgnevaks ajamüsteeriumiks tihnikusse. Ma leian järve, mille ääres ei leidu ühtegi hüppelauda, kuid otsustan oma peas, et see on siiski ilmselt õige koht ning jään juhmi näoga tüünet järve kuulama. Silm peatub kord mõnel kiilil, kord mõnel liuskuril, mis suvisel järvel suusatab. Pisikesed lainekesed tuletavad meelde natuke sind. Mu pea muutub meeldivalt raskeks, kui ma näen, kuidas järve pinnale kerkivad sinu suunurgas tekkivad naerukurrud. Need nakkavad.
Sa oled end põrandal minu ette sättinud istuma ning naeratad nagu järv. Silmitsedes vaheldumisi mind, sokki ning nöörijuppi, on su pilgus avanemas mingi lohutav sügavik, mis pikkamisi tõstab mu välja minu kummalisest unekäigust. Näen sulle otsa vaadates, et olid minuga igal sammul kaasas. Ma ei tundnud sind vahepeal ära.
Argine suvepäev. Su nina alt lendab mööda mingi kirevamat sorti liblikas. Ta lendab soo poole ning kaob aegamisi tihenevasse rohelisse uttu, mida toodab Zhuangzi unenäo eeter. See kõik toimub videvikutsoonis... nii et ma ei ole kindel, kas ta ärkab unest või ärkab ta unne.
Kommentaarid