Õhtu
Tantsisklevad laternad tervitavad mind vanalinnas. Nad väänduvad intiimselt ümber hõõguva tundesamba, mille toel mu õhtune jalutuskäik ülendub rännakuks ühel kihiseval muljete väljal. Tänavasillutis võngub nähtamatult ning osad tänavakivid on otsustanud tõusta lendu, et moodustada mustreid, mis suudlevad vargsi mu helendavat mõistust. Tunnen, et õhtus on potentsiaali, see on täis mingit põrandaalust, seinatagust, kulissidetagust tegevust. Kuklal on tunda mingit kummastavat pilku, mille saatjal on ilmselgelt omad plaanid minu õhtu kujunemise osas.
***
Minu eksirännakud polegi ehk niivõrd liikumised mööda füüsilist ruumi, kuivõrd pigem ajatud ja ruumitud piltmõistatused, mis mu vaimusilmas end pidevalt taasloovad. Näiteks nagu üks neist kividest, mis tänavalt lahti oli logisenud ning mida ma miskipärast uurima jäin. Tõstsin kivi üles ning vaatasin toda tühja kohta, millel ta asunud oli. Pikemal uurimisel märkasin seal ühte väikest tegelast, kes omaette pomises. Lähemal kuulamisel mõistsin, et ta räägib midagi taotlusest... ja armastusest... ja teravusest oma mõistuses... Miski oli ta seal kivi all väga mõtlikuks muutnud. Sest nähtavasti oli ta jõudnud selgusele, et puhta taotlusega tegu sünnib vaikusest; samuti nagu ihub vaikus teravaks ka tema mõistuse. Ta mõtles valjult (kuigi ma pidin hoolega pingutama, et kuulda). Ta pidas oma peas jutlust: "Tajuda teravalt oma olukorra väljapääsmatust. Elada teadlikuna oma hetkede paratamatusest, hülgamata teravust ja kompromissitust. Ning kasutada oma mõistust nägemaks tõtt ja hävitada uneliiv. Ja kui küsida miks, siis vastuseks on armastus." Otsustasin, et panen talle kivi peale tagasi, ning suundun edasi. Selle jaoks oli mul kokku vaja koguda minu viimane kergemeelsus... kuid hakkama ma sellega sain. Niisiis... kohe-kohe näen ma oma sõpru.
Mu sõbrad jalutasid mulle vastu kusagil Rüütli tänaval ning iga nende juukseots representeeris üht võimalikku valikut, mida tollest hetkest edasi teha. Kohati oli üks neist sõpradest teise fiktsioon, kohati vastupidi. Ja kohati olid nad mõlemad ka minu enda väljamõeldised. Kuid seal nad igatahes olid, reaalsed või mitte (eristus, mis on ilmselgelt ülehinnatud), ja tilbendasid koos minuga rõõmsalt tänavaristil, kus meist mina ja Joanna süütasime endale sigaretid. Vahepeal taandusin ma ka ise oma sõprade mõttemulliks, mis tänaval ühe või teise lokaali suunda hõljus. Ja siis sain jalad jälle alla, ülendusin taaskord füüsiliseks entiteediks ja nõnda edasi vaheldumisi see asi käis. Naljakas, mis süsteemid vahepeal kujunevad.
Igatahes, Joannal oli kaasas üks raamat, mida me Genklubis kordamööda lugesime. See oli Emil Ciorani üks ilmutis. Ja ta maalis end iga tsitaadiga üha võimsamaks ja tuntavamaks olevuseks meie kõrval. Kuigi ta oli, noh, raamat, eks ole. Raamat! Objekt, mis koosneb paberist - ja mõjutab suht vägevalt ühe õhtu käiku. Imestus on vist minus üks tavalisemaid emotsioone... Aga no see tundub lihtsalt nii võrratult imelik. Kuid pole hullu! Kivi all olevad jutlustajad on sama imelikud; mis paneb mind mõtlema, et võib-olla oli ka too tüüp üks Ciorani ilmutis. Cioran pani asju paika meie peades ja ilmselt ka ümberkaudsetes seinte- ja kulissidetagustes hammasratastes. Ta teravdas silmanägemistki. Ning mul on kuri tunne, et mingil hetkel olime me kõik ühed Ciorani fiktsioonid.
Õhtu edenedes muutus meie arv korraks viieks. Siis taandus kolme peale tagasi. Siis muutus hoopis kaheksaks. Ning sealt edasi olime mõni aeg hoopis neli. Kuni päris lõpus taandusime ikkagi kolmeks. Zavood jäi siiski meie lõpp-urkaks. Too koht oli minu hinnangul kummastavam kui tavaliselt. Kuigi seal leidus parajal määral kõike, mida ühest taolisest legend-urkast oodata võib (möirgamist, vägivalda, kiimlemist, laulmist), tundsin end seal siiski kuidagi võõralt. Mingi seltskond noormehi olid pikemat aega sügavas metal-naudingus; vaatasin neid tülpimusega. Propellerid, mis neil juuste näol peas keerlesid tõstsid nad aga maast lahti ning viisid nad minema. Samas võisid need olla ka sarkastikavareste küünilised küüned, mis neile kolpadesse suruti ja nende naiivsusvere lahmama panid ja nad lõppkokkuvõttes kõrgete taevaste tuulte kätte minema viisid. Igatahes, olukord oli poeetilisem kui me märgata tihkasime. Nõnda ilmselt on ka kõigi teiste momentidega. Ja viga on selles, et suurem osa meist lihtsalt pole poeedid. A võib-olla suurem osa lihtsalt ei viitsi olla poeedid? Võib-olla on see nende paljude jaoks lihtsalt liialt tarbetu, et võtta vaevaks ja teha tutvust oma poeetilise nägemusega? Kuid olgu kuidas on. Mul on tunne, et mingil hetkel tegid sarkastikavaresed ka meie rahulolevate lõustade kohal tiire. Meid hoidis maa peal ilmselt meie hinnaline Cioran, kellest me ikka ja jälle värskendavat tõtt ammutasime.
Tagasiteel kummitas meid Ümarlaua baari vaim. Kuid kivi all jutlustav tegelane suutis selle minema puhuda. Temal oli kahtlemata suur roll tänavasillutise võnkumapanemisel. Kusjuures, kummaline on see, et mina saan temast teadlikuks alles homme, kui ma seda kõike kirja panen; ent siiski ma nägin teda, ma kuulsin teda ja ma tundsin tema võnkeid. Ja nüüd tervitab mind Päike ning soovib mulle head und.
***
Minu eksirännakud polegi ehk niivõrd liikumised mööda füüsilist ruumi, kuivõrd pigem ajatud ja ruumitud piltmõistatused, mis mu vaimusilmas end pidevalt taasloovad. Näiteks nagu üks neist kividest, mis tänavalt lahti oli logisenud ning mida ma miskipärast uurima jäin. Tõstsin kivi üles ning vaatasin toda tühja kohta, millel ta asunud oli. Pikemal uurimisel märkasin seal ühte väikest tegelast, kes omaette pomises. Lähemal kuulamisel mõistsin, et ta räägib midagi taotlusest... ja armastusest... ja teravusest oma mõistuses... Miski oli ta seal kivi all väga mõtlikuks muutnud. Sest nähtavasti oli ta jõudnud selgusele, et puhta taotlusega tegu sünnib vaikusest; samuti nagu ihub vaikus teravaks ka tema mõistuse. Ta mõtles valjult (kuigi ma pidin hoolega pingutama, et kuulda). Ta pidas oma peas jutlust: "Tajuda teravalt oma olukorra väljapääsmatust. Elada teadlikuna oma hetkede paratamatusest, hülgamata teravust ja kompromissitust. Ning kasutada oma mõistust nägemaks tõtt ja hävitada uneliiv. Ja kui küsida miks, siis vastuseks on armastus." Otsustasin, et panen talle kivi peale tagasi, ning suundun edasi. Selle jaoks oli mul kokku vaja koguda minu viimane kergemeelsus... kuid hakkama ma sellega sain. Niisiis... kohe-kohe näen ma oma sõpru.
Mu sõbrad jalutasid mulle vastu kusagil Rüütli tänaval ning iga nende juukseots representeeris üht võimalikku valikut, mida tollest hetkest edasi teha. Kohati oli üks neist sõpradest teise fiktsioon, kohati vastupidi. Ja kohati olid nad mõlemad ka minu enda väljamõeldised. Kuid seal nad igatahes olid, reaalsed või mitte (eristus, mis on ilmselgelt ülehinnatud), ja tilbendasid koos minuga rõõmsalt tänavaristil, kus meist mina ja Joanna süütasime endale sigaretid. Vahepeal taandusin ma ka ise oma sõprade mõttemulliks, mis tänaval ühe või teise lokaali suunda hõljus. Ja siis sain jalad jälle alla, ülendusin taaskord füüsiliseks entiteediks ja nõnda edasi vaheldumisi see asi käis. Naljakas, mis süsteemid vahepeal kujunevad.
Igatahes, Joannal oli kaasas üks raamat, mida me Genklubis kordamööda lugesime. See oli Emil Ciorani üks ilmutis. Ja ta maalis end iga tsitaadiga üha võimsamaks ja tuntavamaks olevuseks meie kõrval. Kuigi ta oli, noh, raamat, eks ole. Raamat! Objekt, mis koosneb paberist - ja mõjutab suht vägevalt ühe õhtu käiku. Imestus on vist minus üks tavalisemaid emotsioone... Aga no see tundub lihtsalt nii võrratult imelik. Kuid pole hullu! Kivi all olevad jutlustajad on sama imelikud; mis paneb mind mõtlema, et võib-olla oli ka too tüüp üks Ciorani ilmutis. Cioran pani asju paika meie peades ja ilmselt ka ümberkaudsetes seinte- ja kulissidetagustes hammasratastes. Ta teravdas silmanägemistki. Ning mul on kuri tunne, et mingil hetkel olime me kõik ühed Ciorani fiktsioonid.
Õhtu edenedes muutus meie arv korraks viieks. Siis taandus kolme peale tagasi. Siis muutus hoopis kaheksaks. Ning sealt edasi olime mõni aeg hoopis neli. Kuni päris lõpus taandusime ikkagi kolmeks. Zavood jäi siiski meie lõpp-urkaks. Too koht oli minu hinnangul kummastavam kui tavaliselt. Kuigi seal leidus parajal määral kõike, mida ühest taolisest legend-urkast oodata võib (möirgamist, vägivalda, kiimlemist, laulmist), tundsin end seal siiski kuidagi võõralt. Mingi seltskond noormehi olid pikemat aega sügavas metal-naudingus; vaatasin neid tülpimusega. Propellerid, mis neil juuste näol peas keerlesid tõstsid nad aga maast lahti ning viisid nad minema. Samas võisid need olla ka sarkastikavareste küünilised küüned, mis neile kolpadesse suruti ja nende naiivsusvere lahmama panid ja nad lõppkokkuvõttes kõrgete taevaste tuulte kätte minema viisid. Igatahes, olukord oli poeetilisem kui me märgata tihkasime. Nõnda ilmselt on ka kõigi teiste momentidega. Ja viga on selles, et suurem osa meist lihtsalt pole poeedid. A võib-olla suurem osa lihtsalt ei viitsi olla poeedid? Võib-olla on see nende paljude jaoks lihtsalt liialt tarbetu, et võtta vaevaks ja teha tutvust oma poeetilise nägemusega? Kuid olgu kuidas on. Mul on tunne, et mingil hetkel tegid sarkastikavaresed ka meie rahulolevate lõustade kohal tiire. Meid hoidis maa peal ilmselt meie hinnaline Cioran, kellest me ikka ja jälle värskendavat tõtt ammutasime.
Tagasiteel kummitas meid Ümarlaua baari vaim. Kuid kivi all jutlustav tegelane suutis selle minema puhuda. Temal oli kahtlemata suur roll tänavasillutise võnkumapanemisel. Kusjuures, kummaline on see, et mina saan temast teadlikuks alles homme, kui ma seda kõike kirja panen; ent siiski ma nägin teda, ma kuulsin teda ja ma tundsin tema võnkeid. Ja nüüd tervitab mind Päike ning soovib mulle head und.
Kommentaarid