Karavan
Linna on sattunud karavan. Ja linnaelanikud ei tea, et paari päeva pärast on mingil müstilisel põhjusel kõikide ellu saabunud värske selgus. Karavan läbib linna kui unenägu, mis on ilus ja kujutlusterohke, ent ununeb samuti nagu unenägu. Läheb edasi, kaob, nagu poleks teda seal olnudki, diskreetselt, koristades oma jäljed. Ent midagi tegelikult jääb. Kummaline selgus.
Mis on ühes karavanis see, mis toob linnaelanikele selguse? Kas tõesti need etteasted ja vigurid? Tehakse šõud, tuuakse naeratusi nägudele, eksootikat, soojust. Kuid see ei ole see. Nad tulevad karavanis ning levitavad linna peale midagi hoopis seletamatut. Nad tulevad nagu koristajad, nagu sanitarid; puhastama mõistust üleliigsest prahist, puhastama taotluseid, tuues selgust ja läbipaistvust igasse tegevusse. Just nagu oleks neil kaasas, kusagil vagunis, mingi müstiline komponent, mida nimetatakse selguseks silmas ja mida nad linna peale paiskavad.
Inimesed ärkavad üles päeva, mil karavan on läinud, ja tõepoolest on neil silmades selgus. Uus päev on alanud tõepoolest uuena. Täiesti uhiuuena. Linnas käis karavan ja too on juba meelest läinud. Möödunud päevad on kadunud - tuntavamaltki veel kui tavalised päevad, mis kaduma lähevad. Möödunud päevasid ei olegi olnud. Ning selgus on sedavõrd selgem. Trikk on tehtud ja tulemus on võimas, nagu alati.
Kandes endaga kaasas toda müstilist komponenti, millest pole ka minul päriselt aimu, suunduvad nad juba järgmisesse linna. Saabudes sinna, samuti nagu viimaselgi korral, otsekui eikusagilt. Ilmudes tühjusest, ja kadudes - samuti tühjusesse. Noil päevadel, kusagil tee ääres, turul, kodudes õhtusöögilauas, ütlevad inimeselt argiselt: "Linna on sattunud karavan", ja ei teagi, et kõik see trall, mis neid järsult ümbritseb, kaob sama ootamatult kui ta tuligi.
Mis on ühes karavanis see, mis toob linnaelanikele selguse? Kas tõesti need etteasted ja vigurid? Tehakse šõud, tuuakse naeratusi nägudele, eksootikat, soojust. Kuid see ei ole see. Nad tulevad karavanis ning levitavad linna peale midagi hoopis seletamatut. Nad tulevad nagu koristajad, nagu sanitarid; puhastama mõistust üleliigsest prahist, puhastama taotluseid, tuues selgust ja läbipaistvust igasse tegevusse. Just nagu oleks neil kaasas, kusagil vagunis, mingi müstiline komponent, mida nimetatakse selguseks silmas ja mida nad linna peale paiskavad.
Inimesed ärkavad üles päeva, mil karavan on läinud, ja tõepoolest on neil silmades selgus. Uus päev on alanud tõepoolest uuena. Täiesti uhiuuena. Linnas käis karavan ja too on juba meelest läinud. Möödunud päevad on kadunud - tuntavamaltki veel kui tavalised päevad, mis kaduma lähevad. Möödunud päevasid ei olegi olnud. Ning selgus on sedavõrd selgem. Trikk on tehtud ja tulemus on võimas, nagu alati.
Kandes endaga kaasas toda müstilist komponenti, millest pole ka minul päriselt aimu, suunduvad nad juba järgmisesse linna. Saabudes sinna, samuti nagu viimaselgi korral, otsekui eikusagilt. Ilmudes tühjusest, ja kadudes - samuti tühjusesse. Noil päevadel, kusagil tee ääres, turul, kodudes õhtusöögilauas, ütlevad inimeselt argiselt: "Linna on sattunud karavan", ja ei teagi, et kõik see trall, mis neid järsult ümbritseb, kaob sama ootamatult kui ta tuligi.
Kommentaarid