tekstivabrik

Mulle turgatab midagi meelde. Mulle turgatab meelde, et olen mina. Laiali valgunud vedelik, millena ma oma voodi ümber ja voodi sees olesklesin, hakkab taas kuju võtma. Ta koguneb klompideks madratsi sees, koguneb jõgedeks voodi ümbruses. Nood voolavad põrandalt minu vettinud asemele, voolavad hõljuvatesse kapillaaridesse, voolavad tagasi minu nähtamatusse anumasse. Madratsist, millele õhtul pikali heitsin, on praeguseks heteks saanud mulksuv soo, mille mülgastest eritub minu ärkavat essentsi. Soo kohal on tihke udu, mis minutite haaval tasapisi taheneb. Mu sooned joonistuvad reaalsusesse tugevalt välja, juurduvad veresoonestikuna maailmaruumi, hargnevad närvisüsteemina eetrisse. Udust kogunevad luud, koguneb liha, koguneb nahk. Detailid ilmuvad märkamatutest sekunditest mu vastsele kehale. Kõige värskemad detailid, pärit aga igavikust -- näiteks nagu värvid ja vaod mu silmades, või jooned mu nahal, või mu näole põlistunud ilme. Teen oma silmad lahti. Aknast paistab sisse hommikupäi...

Kogu selle kaose keskel ehk tormi silmas asub väike selguse hetk, milles ma seda teadet kirjutan. On olnud sume poolkevade öö. Linna kogunenud rahvamass on sinna meelitanud ka mingi üüratu maa-aluse teadvuse. Toimub aeglane kadumine mõttelõpmete lõimuvasse kangasse. Oksad, väädid ja juhtmed teevad koos imelikku häält kui nad ümberringi kõige sisse juurduvad. Nad juurduvad esemetesse, inimestesse ja võngetesse ning moodustavad omaette gravitatsioonilise keskme, millel on oma suund, oma sagedus ning oma iseloom. Torm on pidevas muutumises, liikumises ja kasvamises. Ja linn? Linn muutub märkamatult osakeks tormist ning lendab selle määratu muldse müriseva mügarikuna teab-kuhu. Avastan aga ise, et olen endiselt tormi silmas. Olen suutnud eneselegi väikeseks üllatuseks püsida tormiga kaasas. Loovutasin kontrolli kõikide asjade üle üleeile. Täna on ülejäänud maailm sellest tulenevale sündmuste käigule lihtsalt sappa jõudnud. Ja nüüd kihutan ma planeedina läbi avakosmose.